Arvo Pärt sõnas New York Timesi auväärses portreeloos, et tuleb oodata veel kolm kümnendit, enne kui Eesti saab üle sovetismist.
Pärdi arvamusi ühiskonnaelu teemal kodumaal kas ei hinnata või ei huvitu me ajakirjandus neist. Harvade usutluste käigus ei peeta võimuvalla küsimusi igatahes oluliseks. Kui neid aga ilmub muu maailma ajakirjanduses, siis eesti teabevälja need ikkagi ei tõmbu — või tõrjutakse neid? Ka keset viinakuud New York Timesi üllitet portreeloo vahendamisega juhtus nii. Seda vältis targu Priit Kuusk ER-is, samuti Õhtuleht (kus ilmus sisuliselt ER-i ülevaate äratõmme). Nii suure mehe nii suurejoonelist lugu vääriliselt vahendades ei saa piirduda lobedusega, et Pärt ei ole poliitik ja et ta ennast ise sel alal diletandiks peab. Ena eestlase endapettu!
Juhtunut imestelles lisab Eesti Meel samast NYT-st paar nappi, aga olulist katket. Need on perekond Pärdi meenutused teelt pagulusse aastal 1980 ja tagasi 1992:
Bresti raudteejaama pagasikontrollis peeti Arvo Pärt piirivalve poolt kinni. «Meil oli ainult 7 kohvrit, need olid pungil täis mu noote, heliplaate ja -kassette» meenutas ta. «Nad ütlesid: "Kuulame!" Olime suures ja tühjas jaamas, ei hingelistki peale meie. Võtsime mu plaadimasina ja mängisime "Cantust". See oli nagu liturgia. Siis mängisid nad teist plaati — "Missa Syllabica". Nad olid meie vastu nii sõbralikud. Ma arvan, et esmakordselt ajaloos ilmutasid Nõukogude võimuesindajad sellist sõbralikkust.» See oli malbe nali. Pärast küsitlesin (kirjutab Arthur Lobow) ka abikaasat selle kummalise stseeni üle piiril. «Ma kogesin muusika võimet muuta inimesi,» ütles Nora (Pärt)
(…)
Aastal 1992, pärast seda, kui N Liidu rusudel kuulutati välja Eesti iseseisvus, tuli Pärt koos abikaasaga kodumaale. Nad olid veetnud 12 aastat eksiilis, peamiselt Berliinis. Küsisin, kas ta leidis eest hoopis teise Eesti. «See oli peaaegu sama mis lahkudes,» ütles ta. «Samad funktsionäärid, kes olid muutnud vaid värvi. On öeldud, et pärast okupatsiooni kulub (haavade) paranemiseks sama palju aega kui kestis anastus. Nii et meil kulub 50 ja Ida-Saksamaal 48 aastat.» Järgneb vaikne naeratus. «Aga oli ka omamoodi vaimustust.»
(…)
Peale muu on NYT veebiküljel portreeloo kõrval kuulamiseks 1…4-minutised helinäited Pärdi teostest «Credo», «Tabula Rasa», «Für Alina», «Passio» ja muidugi tema IV (Los Angelesi) sümfooniast.
Teabeläte: New York Timesi 15.-17. X 2010 «Arvo Pärt — The Sound of Spirit» by Arthur Lubow, Sunday Magazine, MM34.
http://eestimeel.blogspot.com
Arvo Pärt: (post)sovetism kestab pool sajandit TMS
Kuumad uudised | 28 Nov 2010 | EWR
Kuumad uudised
TRENDING
