21. juulil anti Stuttgardi lähedal asuvas Schwäbisch Gmündis (Baden-Württembergi liidumaa) Arvo Pärdile üle Euroopa kirikumuusika auhind. Auhinna üleandmine toimus Kirikumuusika festivali raames, millega ühenduses avaldas Shvaabimaa väikelinn au heliloojale, kelle teeneks peetakse hingelise muusika moderniseerimist.


5000 euro suuruse preemia andis Heilig-Kreuz Münsteris, Püha Risti katedraalis eesti komponistile üle linnapea Wolfgang Leidig. Heliloojat õnnitlesid kõrge auhinna puhul Eesti Berliini saatkonna II sekretär Pille Toompere ning kultuuriatashee Reet Weidebaum. Enne autasustamist esitasid Hilliard Ensemble ja vokaalansambel Ars Nova Kopenhaagenist Paul Hillieri juhatusel Arvo Pärdi Johannese passiooni „Passio Domini nostri Jesu Christi sedundum Joannem“ (1982); ettekannet oli kogunenud kuulama ca 1500 inimest.

Linn andis kõnealuse auhinna välja juba seitsmendat korda, enne Pärti on preemia saanud heliloojad Dieter Schnebelo, Petr Eben ja Krzysztof Pendereck, kammerlaulja Peter Schreier, Stockholmi kooridirigent Eric Ericson ja Stuttgardi dirigent Frieder Bernius.

Piduliku kõnega esines auhinna üleandmistseremoonial Zürichi Muusikakõrgkooli lõpetanud muusikateadlane ja dirigent dr. Armin Brunner. Ta nimetas Arvo Pärdi helitöid vaikuse, vägivallatuse, sisekaemuse ja leppimuse muusikaks, mis on vaba doktriinidest ja kompleksidest. Tundub, et Pärdi muusika elab Saksamaal läbi uut õitsenguaega. Peale ettekannet kogunesid kontserdikülastajad helilooja ümber paluma tema autogrammi.

Tänapäevases agressiivses maailmas püüavad inimesed leida rahu klassikalisest, eriti kirikumuusikast ja nii austasid muusikasõbrad Arvo Pärti viisil, nagu seda tavaliselt tehakse ainult popmuusikute puhul.

Kogu maailmas tuntud ja hiljuti ka USAs parimaks heliloojaks nimetatud Pärt väljendas oma meditatiivses tänukõnes sügavat üllatust, et tema muusika just kirikumuusikana auhinna pälvis. Samas esitas helilooja nii endale kui kuulajaile retoorilise küsimuse: kas üldse on maailmas kirjutatud muusikat, mis poleks kirikumuusika — inimestevahelise metafüüsilise kommunikatsiooni kõrgeim vorm?

Paides sündinud helilooja lõpetas 1963. a. Tallinna Riikliku Konservatooriumi prof. Heino Elleri kompositsiooniklassi. Ta töötas 1958-67 helirezhissöörina, hiljem vabakutselise heliloojana. Pärdi helilooming oli pinnuks silmas nõukogude tsensuurile. Minu küsimuse peale, miks kommunistid tema teoseid nii väga vihkasid, vastas Pärt: „Seda ma ei oska teile öelda, me olime nähtavasti sündinud eri ajastutel.“ 1980. aastal emigreerus Arvo Pärt Austriasse, sealt siirdus ta 1981.a. Berliini, kus elab siiani.

Arvo Pärdi loomingut mängitakse kõikidel kontinentidel, tema teosed kõlavad sageli kaasaegse muusika festivalidel. 1984. a. sai alguse koostöö vokaalkvartetiga „The Hilliard Ensemble“, mille juht, Indiana ülikooli professor Paul Hilliard on avaldanud Pärdist ka 1997. a. raamatu. Helilooja teine oluline koostööpartner on olnud Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja dirigent Tõnu Kaljuste.

Arvo Pärdi loominguline käekiri on korduvalt muutunud. Aastatel 1963—68 oli ta avangardistlik modernistliku suuna helilooja, kes kasutas dodekafoonia ja serialismi võtteid. Edasised on muutuste-aastad helikeelelise lihtsuse suunas, mis aastaks 1976 jõudis isikupäraseks miniatuurstiiliks, mida Pärt ise nimetab tintinnabuli (kellukesed).

Pärdi muusika on, nagu helilooja isegi, siiras ja vahetu, see puudutab hingekeeli, mis on inimeste poolt tihti unarusse jäetud, mida ei tunta või pole juletudki uurida. Tema muusika ülim lihtsus, muusikalise mõtte pidev puhastumine kõigest ülearusest („kõige parem muusika on vaikus“), helikeele siirus — kuulaja tajub teda lähedasena, omana. See on muusika, mis ei tunne keele ega mandrite piire, see muusika on avatud hingega inimesele.

Arvo Pärdi muusikat on salvestatud enam kui 70 heliplaadil, paljud nendest on maailma enimmüüdud plaatide hulgas, seega pole ka ime, et helilooja tänas festivalil ka oma plaadifirmat, tänu kellele on eesti helilooja muusika jõudnud miljonitesse kodudesse.

Kultuur

TRENDING