Ise, 2003. 185 lk.
Arvo Valton on olnud produktiivne proosakirjanikuna, kuid on kirjutanud ka luulevormis, samuti aforisme. Viimases kogus „Liblikas, ilus ja paks“ on üle 300 luuletuse, jaotatuna üheksasse tsüklisse. Kõik üldjoontes luuletaja elukokkuvõtted või kogemused, aga mitte eriti tundeid registreerivad, küll aga selle kirja panemine, mis elus näha. Pilte pakkuvad ajaluuletajad on kaasaega vaadeldes oma loominguga eesti kirjandusse koha jätnud, kasutades välise vormina vabavärssi või lühemat meetriumikindlat vormi.
Kuigi luuletaja lähtub enese pinnalt, on neis luuletusis ballaadipärasust vaadeldava krahvipreiliga ja teiste jutustavate teemadega, milles ta on loonud kujundi väljaspool iseennast. Luuletaja eesmärk on olnud kõigi ajastu märkide tunnetamine või fookusesse toomine läbi tema olemuse. Sellist käiku on ta alustanud „Uusaasta hommiku“ nimelise tsükliga ja elab kaasa uue, parema eluloo alguses, kuigi mõistab, et täielikku elulugu ei saagi kirja panna, sest siis ei jääks elamiseks aega.
Kirjutamises on natuke nukrust ja natuke naljakaid seiku, kuigi ka naljakad lood jäävad lõpetamata. Elulugu kirja pannes jäävad komad ja punktid märkimata, tekst oleks nagu pikk joru, millest torusarnaselt tuleb läbi minna. Esimeses faasis liblikad ja lilled, teises arm ja pisarad, kolmandas, elu näitelava aktis vaevavad juba tööd ja raskused ning siis ongi käes elu neljas vaatus, kus enese eitus ega jaatus pea võimekaks muutuma, kuni käsku jagab viimne vaatus ja elu isamaatus võtab õhtuks maad. Nii on luuletaja avanud enese elufilosoofia, mille ümber algavad vaatlused, hinded ja lapse mälestused elumõtet otsides. Kõrvuti on ka eetilised küsimused õiglusest, heast ja kurjast, kuid peagi tekib resigneerumine, sest tunneb end poolikuna.
Luuletajaga on kerge tema luulemaastike aastaaegade meeleoludes liikuda, nautida sirelite õitsemise lüürikat, sügismanitsust ja tõdeda, et uskumused mööda läinud aastate elamusist valgustavad elu katkevat kangast, soojendavad ihu jahtunud kirge, kuid inimese jahiharrastus on paraku möödalask, õnn on siiski petlik nägemus. Mälestusis on siiski püsinud vana maja, kodu isaga silmade ees, aga „kodu ka siis / kui isa on viidud / kogu pere on viidud / laguneb maja ja õu“. Kodus on olnud elu rikkused, muinasjutt lossist ja kaevust, isiksuse kujunemine ja looduse osaks saamine, mis paneb küsima, millised on tõe värvid selles muinasjutulossis. Enne tuleb tõe sõpradega suhelda ja hoida mälu erk, et minevikus ringi rännates säilitaks taevaliku ja maise, aga isegi eelmise ajastu mõisahärra ilmuks elu näitelavale.
Veel käime samal viisil läbi tsüklid „Kollane“, „Ilmakaared“, „Sõber Sisyphos“ ja kõiki koondav „Elupuu“. Luuletaja püüab lahendada oma luule olemuse aluse. Ta leiab, et „lillel on oma vigurid / linnud on kurjad kui kuradid / mida neid aina luulesse lükkida“. Romaanikirjanik annab vaid kaks lühistroofi, sõnad on mõtete liikuma panemiseks, need leiduvad kõik sõnastikes, kuid ritta sobitanud on ta nad ise, mis ongi luule sünnisaladus. Veel leiab luuletaja, et luuletamisest pole ta veel luuletanud, kuid peaks selle lünga täitma.
Luuletaja kirjutab, et „igavikust just ei hooli / lõpetab kui maise kooli, / lõpmatusest talle piisab / avalduv see igas piisas, / sest ühel päeval kustun ära / ilmavalgus lõppeb siis / natukene vaimusära / teisepoole kaasa viin“. Viimane mõte on olnud isa juures, vaadates isa elule, kes lõplikult kustudes sai igavikus püsiva elamisloa.
Läbi selle loominguvaramu saab Valton lähedaseks ja mõistetavaks, olles haaratud oma lähtekohaga ja loomingu tundlatega selles maailmas, mida ollakse iga päev elatud ja kuidas luuletaja on seda tundnud, vorminud ja kujundanud — kus raamat on kui liblikas, ilus ja paks, nagu see mitmest tsüklist koosnev väga puhta olemusega luulekogu.