Ott Arder
Autor/allikas: Ülo Josing
Uus raamat
Ott Arder
"Luule sünnib kus sünnib kui sünnib"
Koostanud Leelo Tungal
Kirjastus Tänapäev
https://kultuur.err.ee/962400/...
Kõigepealt ajab segadusse, kas käesolev Ott Arderi luulevalimik erineb milleski täpselt sama pealkirja kandvast 2006. aasta väljaandest. Impressumis on märge: käesolev valik ©Leelo Tungal ja Tänapäev, 2006, 2019. Eelmist kogu käepärast pole, et näpuga järge ajada, kuid vägisi jääb mulje, et tegu on kordustrükiga, mida serveeritakse uue raamatuna. Ja ega kordustrükil ei oleks ju häda midagi, meie ostjale kipub meenuma kirjanik ikka ainult siis, kui temalt midagi uut on välja tulnud, aga asi on selles, et kogumiku koostamisprintsiip on kuidagi hägune.
Ott Arder on üks neid väheseid õnnelikke luuletajaid, keda rahvas tegelikult teab ja armastab. Ta elas ja sündis ajal, kui luulet veel loeti ja osteti, kui luuleraamatud ilmusid tuhandelistes tiraažides ja maksid 40 kopikat. Mul on Arderi omadest kodus mitu, näiteks kollane "Üks kõiksus", kaanel riidepuu lilleväljal, ka "Tasakaalukeeled", väike hall vihk, (lasteraamatutest rääkimata) ja mul on selgelt meeles tunne, mis mul neid luuletusi lugedes omal ajal oli.
Mäletan täpselt, millised neist mulle meeldisid, millised meeldisid vähem. Täitsa kindlasti olid nii mõnedki peas, mitte ainult laulutekstideks saanud, vaid tavalised, väikses luulevihus ilmunud. Sama kordus lasteluulega – neid sai ikka ette loetud, kuni nad pähe kulusid. Ott Arder oli lihtsalt oma tekstidega kohal, need olid teadvuses, või kui soovite – kultuurimälus. Ja kindlasti mitte minul üksi, vaid väga suurel osal põlvkonnakaaslastest.
Valikkogus aga need tekstid millegipärast enam ei mõju. Põhjusi võib olla mitmeid. Korraks kahtlustasin, kas pole Arderi luule väga spetsiifiliselt ajaluule, seotud just nende kadunud kümnenditega? Neid lugedes meenub aeg, mil olime noored, kõik oli teistmoodi, kõigel oli veel tähendus. Nüüd ja praegu üle lugedes seda tähendust enam ei ole, read on tühjad ja tuhmid. Teisest küljest on Arderi rütmilis-riimiline lihtsakoeline, äärmiselt kõlajõuline luule ju midagi sellist, mis võiks kaasaega ülihästi passida. Näiteks instaluuleks:
ARMASTUSE MAAGILINE ARV
on üksteist
veel ei ole hilja
hakata armastama
Kui juba Arderi luule taas valikkoguna välja anda, siis oleks võinud selle ka uutmoodi kokku panna, sõeluda välja tema luule tuuma ja sel juhul oleks kogumik olnud tunduvalt õhem, aga tummisem. Nõuab teatavat eneseületust lugeda ümberlülituseta vananeva mehe hingevaevu ja sealsamas suurtähtedega kirja pandud lasteluulet, mida vanaema pidi oma lapselapsele prille pähe panemata ette lugeda saama.
Mitte, et lasteluulet ei oleks pidanud kogus üldse olema, aga valik oleks võinud olla teistsugune. Üks tuttav, kes mu laual Arderi uut kogu nägi, ütles kohe: "Oo, seda ma tahan lugeda." Ja siis, raamatut sirvinuna, teatas pettunult: "Aga minu lemmikluuletusi siin ei ole." Tal olid Oti lasteluulest oma helged mälestused, mida ta nende kaante vahelt ei leidnud.
Mingi printsiip peaks siiski valikkogu tehes olema. Praegu on tugevad tekstid ära eksinud juhuluuletuse parve, kus tähelepanu hajutab kõik - riimide kokkukõlksumine, üldiselt triviaalsed mõttekäigud, vemmalvärsid on segamini raugete õhkamistega mõne lahkunud kallima järele. Ei ole järjekindlust milleski, ka joodikulaulud ei moodusta iseseisvat tsüklit, vaid on pudenenud laiali üle raamatu.
Abiks oleks seegi, kui sisukorras oleks märgitud, kust tekstid algselt pärit, ja kuigi luuletaja ise oma loomingut ei dateerinud, saaks mingisugusegi kronoloogia ju tuletada raamatute ilmumisajast. See tundub Arderi puhul oluline, sest oma vagabundliku eluviisiga oli ta midagi muistsete bardide taolist, kes käis ringi ja lõi laule sellest, mis tema silma alla sattus, ta laulis oma ajast. Sageli tellimuse peale, sageli inertsist, aga ka loomelustist ja sellest, et teisiti ei saanud. Peas lihtsalt sõnad sättisid ennast ise värssideks, ja luuleaineks oli kõik, mis näppu puutus, silma alla jäi või pähe turgatas.
Kui püüda leida Arderi luule selgroogu, siis selleks on mingi ebalev kahevahelolek. Ta on kuskil tuleku ja mineku peal seisatuv – võib-olla just need hetked, kus ta põikas sisse loendamatutesse toimetustesse, see pausikoht, mis teekonna katkestab, see mahaistumine, olemine hetkes, aga mitte päriselt, muist meelt on siit juba ära ja muist uitab möödunus. Sellise luule suurimad õnnestumised sünnivad seal, kus sügavam sisu, kõhklus ja hingepiin näitavad ennast vilksamisi kerge, uperpallitavalt rõõmsa ja lihtsa vormi alt. Vahel see ei õnnestu sugugi, vahel on vorm liiga lihtne, liiga ümmargune ja ludisev, et selle abil saaks hinge kärisevaid noote mängida, ent vahel on kõik justament õige – ja need on imelised hetked.
Nende luuletuste pärast Arderit armastatakse ja nende pärast võib tema kohta julgesti öelda – vägev laulik. Tal õnnestus vahel tabada asjade sügavamat olemust, mis on sageli päris lihtne. See on sõnulseletamatu oskus, tajuda maailma vahetult nagu laps ja lisada sellele elu näinud inimese vihje, mingi märgike. Tema aastaajad, tema suvi, sügis, kevad ja talv – need on täpselt õiged. Tema minnalaskmine ja kahetsus, ka need on kuidagi õiged ja mitte ülemäära kurvad, vaid see kurbus on sedasi peidus, et salvab sind kunagi hiljem, kui meelde tulevad mõned Oti luuleread:
KÕIK SEE ON MEIE ELU
trammi ja kõnniteed
Kesköine keskustelu,
talved ja tulvaveed.
Kõik see on meie elu,
sõbrad ja tuttavad.
Võõrad, kes tundmatusse
tänaval tõttavad.
Kõik see on meie elu,
suved ja sügised.
Koltuvad hambad, taskud
tubakaprügised.
Kõik see on meie elu,
eile ja täna veel.
Ei seda teagi keegi,
kaua ta viibib teel.
KÕIK SEE ON MEIE ELU,
meie valge ja must.
Tule ja mine ja kulu
kuhugi minekust.
Kokkuvõttes soovitan otsida vanaraamatute müügikohtadest Arderi algseid kogusid, selmet osta iseloomutut koondkogu. Seda enam, et illustratsioonidel on tema raamatutes olnud ülisuur tähtsus, nad töötasid koos – pilt ja luuletus, nad lõid täiesti teistmoodi hõllanduse, näiteks "Valge raamat" – lapsepõlvetalve tunne tuleb peale ainuüksi selle kaant vaadates. Priit Pärna ja Ott Arderi koostöös sündinud (laste)luuleraamatud on märgilised, kultuslikud ja geniaalsed.
Lahutades tekstid nende orgaanilisest ümbrusest, kaotavad nad poole oma särast. Kellel aga tõepoolest ühtegi Arderi luulekogu kodus pole, siis loomulikult, minge poodi ja ostke, hariliku 20-eurose eest saate ühekorraga hunniku lasteluulet, nostalgiat, klassikat, sürrealistlikku luulet, armastusluulet, joodikuluulet, loodusluulet, lõbusat ja kurba luulet, mereluulet ja maaluulet. Ja võib-olla ainult paar-kolm vabavärssi.
Toimetaja: Kaspar Viilup
