Nädala portree

Astrid Bowleri nimi ei tohiks paljudele olla tundmatu – Austraalias elava eesti proua nimi on Eesti Elust mitu kord läbi käinud, ikka seoses orelimänguga mõne sealsetele eestlastele tähtsa päeva puhul. Kui paljud aga teavad, et Astridil on veel üks eestlaste hulgas nii haruldane mänguoskus ja -kogemus: Astrid mängib nimelt kariljonit (inglise keeles carillon).

Kes veel ei tea: kariljon on kelladekogu, mis asub kusagil kõrgel tornis (näiteks kirikus, aga ei pruugi) ja mida all mängitakse umbes samamoodi nagu orelit. Ainult et vilede asemel ongi kellad ja oreliklahvide asemel puust kangid, millel mängitakse rusikas kätega. Kes tahab kariljonit oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda, mingu või näiteks Toronto Ülikooli juurde: seal Soldiers' Toweris asub oma 51 kellaga üks kolmest Toronto kariljonist.

Lühidalt Astridist. Tulevase Austraalia kariljonisti, organisti ja koorijuhi (aastani 1964 Romandi) vanemad abiellusid Eestis 1939. aastal ja sõitsid pulmareisile Austraaliasse, kuid olid sõja puhkemise tõttu sunnitudki sinna jääma. Astrid sündiski võõrsil 25. jaanuaril 1941.

Naine on mänginud orelit mitmes Austraalia kirikus ja on praegugi kiriku organist Canberras. Ta on olnud ka Canberra eestlaste koorijuht.

Kariljoni mängimist õppis Astrid John Gordoni juures ning täiendas end Uus-Meremaal Timothy Hurdi meistrikursustel. Astrid peab ise oluliseks nimetada, et ta on Korp! Filiae Patriae vil! ja kuulub Sydney Koondisse.

Tänavu suvel oli Astrid Eestis sugulastel külas. Paraku mitte kariljonit mängimas – Eestis pole ühtegi sellist. Küll oli Astrid kutsutud kariljonit mängima Venemaale Peterhofi ja Leedusse Kaunasesse. Venemaal ja Leedus ongi Eestile lähimad kariljonid: lisaks Peterhofile veel Peterburi Peeter-Pauluse katedraalis ning Leedus lisaks Kaunasele ka Klaipedas. Leedulased plaanivad, muide, veel kolmandagi kariljoni ehitust, seda Vilniusesse.

Kodus Austraalias mängib Astrid Canberras, kus tehisjärve Aspeni saarel Canberra Carillioni torn kõrgub.

Eestis olles oli Astrid lahkesti nõus rääkima sellest, kuidas temast kariljonimängija sai.

Te olete tõeline muusik: helilooja, orelimängija, kariljonist. Kas see on teil kuidagi pärilik? Kas teie vanemad olid samuti muusikud?

Ei. Kuigi isa ise väitis, et tema oli muusik küll – tema mängis grammofoni... Aga tegelikult on meie suguvõsas muusikuid päriselt ka. Minu isa onupoeg Jaanus Romandi, kes praegu juba kõrges vanuses, oli omal ajal Tallinnas Toomkirikus organist ja mängis ka mitmes teises koguduses. Ning eluaeg oli ta Eesti Riikliku Akadeemilise Meeskoori laulja ka.

Kuidas teie siis seal kaugel Austraalias oreli ja kariljoni juurde jõudsite?

Kui ma olin laps, siis õppisin esialgu klaverit – nagu kõik korralikud tüdrukud. Hiljem õppisin Sydney ülikoolis humanitaarteadusi, aga peaaine oli mul ikka muusika.

Ma olen orelit alati armastanud, selle häält. Siis, kui mu lapsed olid juba natuke vanemad, nad on sündinud aastail 1966 ja 1973, otsustasin, et lähen orelit õppima. Ma olin siis juba 39, noorem laps kuuene. Aga see oli midagi, mida ma olin alati tahtnud teha.

Kus mitte enam esimeses nooruses inimene üldse orelit õppida saab?
Ma elasin siis juba Canberras ja leidsin omale sealt oreliõpetaja. Harjutada sain ühes Canberra luteri kirikus ja sinna ma lõpuks organistiks jäingi. Olin peaorganist päris mitu aastat. Kokku mängisin seal orelit 25 aastat. Ja ega ma mängimist pole jätnud, praegu mängin ühendatud kirikus. Ja eestlastele mängin kirikus nende üritustel ja olen mänginud ka lätlastele.

Et orelimängul on väga palju tööd pedaalidega, mida klaveril on hulga vähem, saime endale odavalt koju ühe harmooniumi osta, et sellel harjutada. Harmooniumiga oli aga see asi, et sinna pidi õhurõhu sisse pumpama. Ma siis andsin lastele selle eest nagu tööraha, et nad peale kooli pool tundi mul pumpasid. Aga hiljem tulime mõttele, et äkki saaks õhu pumpamiseks tolmuimejat kasutada! Ja saigi: puurisime augu põrandasse ja tolmuimeja pilli alla tööle.

Orelimängijaid on ilmas palju. Tuleb aga tunnistada, et seni ei teadnud ma ühtegi inimest, kes kariljonit mängib... Kuidas te ikkagi oreli juurest selle vahva muusikainstrumendi juurde jõudsite?

Ega meilgi kooli ajal keegi kariljonist rääkinud. Aga ülikooli juures Sydneys oli kariljon ja see mängis igal teisipäeval lõuna ajal. Me olime sellega nii harjunud, see kuulus ülikooli õhustikku ja keegi ei mõelnud, millega üldse tegu. Et ei ole niisama kellamäng, vaid et see on pill, millel keegi mängib. Alles Canberras, kui ma olin juba orelit õppinud, taipasin, millega õieti selle kellamängu puhul tegu oli. Kuulusin ka sellisesse rühma nagu Austraalia teatrioreli ühing. Teatriorel on pill, mis vanasti meil kinodes mängis. Ühingul oli plaan asutada uus teatriorel ühte vanasse ajaloolisse saali ja selle muretsemiseks oli vaja raha korjata. Õnneks oli tollal tava, et riik andis igal nädalal mõnele ühingule õiguse Canberra kariljonit turistidele tutvustada ja nii endale raha teenida. Meie ühing sai niisamuti selle õiguse ja käisin ka siis nädalalõputi kariljonit näitamas. Ma oskasin küll kõike rääkida sellest, aga ise mängida ei osanud – ja see masendas mind üksjagu. Siis ühel pühapäeval kariljonikontserdi ajal läksin mängija juurde ja ütlesin: mina olin teie tudeng ülikooli ajal, olen orelit õppinud ja tahaksin väga ka kariljonimängu õppida. Ja ta oligi nõus mind õpetama! Nii et praeguseks olen ma kariljonit juba 25 aastat mänginud.

Ega te ometi ainus ole, kes Canberras kariljonit mängib?

Meid on praegu Canberras kuus, kes kariljonit mängivad, seda sealsamas Aspeni saare kariljonitornis. Et selle kariljoni omanik on valitsus, maksab tema meie mängu kinni. Iga kolme kuu peale tehakse plaan, millal keegi mängib. Nii et see ongi mulle praegu töö, mille eest palka saan. Kuigi muidu olen ma juba kaks aastat pensionil.

Mis muusikat te kariljonil mängite?

Kariljon on nii öelda avalik pill. Ses mõttes, et kui mängitakse, kuulevad kõik ümberringi. Ja inimestel on ju erinevad muusikamaitsed. Seepärast proovime me alati mängida midagi, mis ehk kõigile meeldiks, mingit tuntud viisi.

Kariljonimuusikaga on ka see asi, et sa ei saa lihtsalt muusikapoodi minna ja noote osta – neid lihtsalt ei ole. Seepärast tuleb suurem osa noote ise kirjutada. Ma olen teinud terve programmi jagu seadeid ka Eesti muusikast.


___________________________________
Mis on kariljon?

Tuntakse maailmas enam ingliskeelse nimetuse carillon all. Kariljon on täpselt häälestatud kelladekogu, mis vastava seadeldise abil mängib teatavat muusikapala. Mängitakse rusikas käega puust kangidel, mis on traatide abil ühendatud kellatiladega.

1970.a. kinkis Suurbritannia Austraalia rahvale Canberra kariljoni, millel on 55 pronkskella, suurim neist kaalub kuus ja pool tonni, väikseim 5 kilo, ja mis paiknevad 50 meetri kõrguses tornis. Sellel kariljonil Astrid mängibki.

Esimesed kariljonid praeguses mõistes ehitati Euroopas Flandrias ja nende kuldaeg oli 17. sajandil. Mõni sajand vahepeal oli kariljon küll veidi unustusehõlmas, aga uue hingamise sai see muusikaliik sisse 19. sajandi lõpul.

On olemas Maailma Kariljoniföderatsioon (World Carillon Federation), kariljone on üle maailma eri riikides, eriti palju näiteks Põhja-Ameerikas (umbes 700). Suurimal USA kariljonil Michiganis on tervelt 77 kella!

Kanadas on kokku loetud 11 kariljonit, neist näiteks Torontos isegi 3.

Euroopas on kariljonid populaarsed Madalmaades, Belgias, Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal, Taanis jne.

Austraalia esimene kariljon ehitati aastal 1928 Sydney ülikooli juurde ja pühendati ülikooli tudengeile, õppejõududele ning töölistele, kes hukkusid I Maailmasõjas.

Enam-vähem kõik maailma kariljonid leiab Kariljoniföderatsiooni kodulehelt internetis aadressilt http://www.carillon.org/eng/fs...

Märkmed: