Meie ammuse kauni kombe kohaselt kutsutakse esimestena peolauda ning palutakse aukohale istuma väärikad vanapaarid, sest suuresti on see nende teene, et ollakse põlvkondades olemas eestlaste, hõimlaste, sugulaste ning perekondadena. Teatakse, et vanade peades ja olekus on mälestusi võitlustest, teadmisi ning äratundmisi asjadest, mida noorematel elukogenematuse tõttu veel olla ei või, aga mille tähendus tuleviku teele asujate jaoks on põhimõtteline ja suur. Auväärsete järel asuvad istet võtma teolised, toimekad ja asised inimesed ning kõige lõpuks saabuvad noored – elu õied - kelleta peol poleks mõtet. Sama põhimõte ning valikuprintsiibid peaksid kehtima ka rahva suurima – riikliku peo - püstipaneku korral. Eesti sajandi pidupäevani on veel veidi aega. Vaadakem üle peopaik, külalised ning pidu kandvad põhimõtted .
Mida me näeme? Taas iseseisvunud Eestis on tekkinud mitu rivaalitsevat parteid – ühel koguni punane kuma kaasas. Endistel võimuritel pole pähe tulnud häbeneda, veel vähem aga taganeda oma minevikulistelt ametikohtadelt. Eesti rahvas lootis, neile vabas riigis jätkamist võimaldades, et parem on ehk peenike rahu kui jäme sõda. „ Eilsed“ aga nähes, et mineviku pärast kallale ei tulda, muutusid üha jultunumaks. Kujutage ette - vähem kui kolmekümne aastaga surutakse Eestis kõrvale eestlane, asendades selle eestimaalasega, ei peeta enam au sees riigikeelt ega arvata vajalikuks nõuda selle valdamist muulastelt! Sõna rahvuslik on hoolimata sellest, kuidas seda mõistetakse, muutumas tabuks. Haridus, hingeharidusest juba kõnelemata, juhitakse haruteele või koguni tupikusse! Ülikooli saab edaspidi vastu võtta ka ilma keskkooli lõputunnistuseta! Niisiis – algharidusega teaduse säravatele tippudele ning tasuvatele ametikohtadele!? Eestlaste laulupeod aga muudame internatsionaalseiks, ja kui juba, siis lubame avada ausambaid näiteks ka Eesti põlisvaenlastele! Üks ajaleht alustas vahetult enne Eesti Vabariigi suurt juubelit „mõttevahetuse“ riigihümni muutmise teemal – sest milleks see südames sügaval asetsev ülemlaul, laulgu igaüks sellist hümni, mis talle meeldib! Eesti riigipiiriga kaasnegu määramatus. Asugu see ikka seal , kuhu Venemaa käsi näitab ning olgu selle väljaehitamisega ka Eesti poolel võimalikult palju raskusi, hämarat ja segast!
Näiteist piisab. Need on teemad, mille üle arutletakse meie ajakirjanduses, avalikult ja ühepoolselt, sest täielikult puudub soliidne vastasrind. Selleks et Eesti tõeline mõte ei hälbiks, et see ikka õigel ja kindlal rajal püsiks vajame autoriteetset seltskonda, kelle päritolu ja ustavus eesti rahvale on vaieldamatud. Vajame VABADUSRISTI VENNASKONDA.
Vennaskond on teoloogilise määratluse järgi oma liikmete usulisel ja kõlbelisel osadusel põhinev ilmikorganisatsioon. Pole vist suur patt, kui me usulise külje avame usuna oma rahva, eestlaste jätkusuutlikku tulevikku. Vabadussõjas Eesti Vabariigi olemasolu eest võidelnud kangelastele omistati aumärk - Eesti Vabaduse Rist, lühidalt Vabadusrist, mis sümboliseerib hästi meie Vennaskonna olemust.
Vennaskonda peaksid kõigepealt kuuluma Vabadusristi kavaleride järeltulijad. See oleks nende au- ja kodanikukohus. Samuti peaksid sinna kuuluma Eesti vabaduse eest võidelnud relvastatud vastupanuvõitlejad ja nende mälestuse elusolevad kandjad pereliikmete näol, okupantriigi vangilaagritesse saadetud ja isamaatruuduse pärast alusetult, ebaseadusliku kohtuvõimu poolt karistatud isikud ning nende lähedased – režiimile mitteallunud vabadusvõitlejad, välismail elavad Eesti patrioodid ning teiste riikide kodanikud, kelle esiisad on pälvinud Vabadusristi.
Eesti Vabariik on eesti rahvuse ajalooline ja igikestev, täieõiguslik omand Tartu rahulepinguga määratud piirides. Iga selle rahvuse liige kannab päritolu, liigi säilitamise ning enese alalhoiu koodi. Selle koodi kandmine on kohustus. Ja sellega kaasneb ka igaühe isiklik vastutus oma isamaa ees. Eesti riik on Vabadussõja võitlejatest esivanemate poolt meile jäetud pärandus, mille tähendus ning aura on aegade ja põlvkondade ülesed. See on armastus, mille suurust ning vägevust saab mõõta üksnes elu hinnaga. Pärandus ning ka armastus on mõlemad meie kätes. Need on pühad reliikviad, millega ei mängita ega jäeta eales tuulte tallermaile maha. Astudes nüüd kokku VABADUSRISTI VENNASKONNAKS kandkem neid – parteidest ja olupoliitikast kõrgemal seisvaid aateid alati oma südameis. Siis saab kaunimaks isamaa ja ka meie endi tulevik!
* Vabadusristi Vennaskonna algatusrühm on Viljandis, Kaitseliidu Sakala Malevas koos käinud ja oma sõnumi öelnud. Ootame kontaktivõttu kohapealt, aga ka igalt maalt ning mandrilt, kus eestlased austavad ja tahavad endas edasi kanda Vabadusristi vaimu! HEAD VABARIIGI 100. AASTAPÄEVA ! ELAGU EESTI!– usus , lootuses ning armastuses!
Vabadusristi Vennaskonna algatusrühma nimel
ANTS SILD ja PRIIT SILLA, vabadusvõitleja, Riigivapi Ordeni kavaler
Esialgne kontakt:
