Mõista, mõista mis see on — äripäev täis pidu ja pillerkaari: koosolekud, kogunemised, juubelid, aastapäevad, kontserdid, näitused, jõulu- ja nääripäevad — leheküljed täituvad sügistalvise hooaja ümberjutustustest. Häid jutte tuleb teleteel ja ukse kaudu. Piltidega. Kõik ilus ja õnnestunud. Lihtne mõistada! See on tööpäev Eesti Elu toimetuses!

Selles heas ja rohkuses on siiski ruumi jäänud ka asjalikkudele sõnavõttudele: juhtkirjadele, kommentaaridele ja arvamustele, isegi parasjagu poliitikast!

Grupp tõsimeelseid kirjutavad või annavad oma allkirja kaasamõtlemise tõendina artiklile, mis küsib: kas kestame üle aja? S.t. küsime, mis tuleb peale meie iseendast heameele tundmise ajastut, kui oleme nii väga rahul sellega, millega me toime tuleme?

On korduvalt tõdetud, et sünnimaast kaugel tekkinud etnilised saared ei suuda kahjuks kunagi luua kandvaid, püsivaid struktuure, mis toetaksid küllaldaselt nende ühiskondlikke vajadusi. Meil ei ole maksusüsteeme, neid lokkavaid põlde, kus kasvataksime ja kust suunaksime toetusi kaugeleulatuvatele kultuurirajatistele.

Meie tegevus on enamuses ajaviiteline, mille kirjeldused aja lehes (kaks sõna!) on nagu peegelpildid kinnisel veekogul. Kas oleme saared või hoopis tiigid?

Eesti Elu on nüüd kaks aastat sammu pidanud meie vilka tegevusega. Paratamatult piirab meie sisukust kahanev „turg“, kuigi välistellijate arv on kasvanud. Tublide lehetegijate töötunnid nii toimetuses kui talituses on pikad ja nõudvad. Heatujulised on nad aga alati!

Ilmne on, et kaks aastat tagasi toimunud ümberkorraldus: ajalehtede ühinemine ja arvutivõrku sisenemisega globaalse akna avamine olid vajalikud sammud. Võibolla peaks alustama ümbermõtlemisi ka mõneski muus — nii et kestaksime üle aja.

Pagulaspäevade algaastatel olime suured ehitajad, korjajad ja kogujad. Mida aga teeme nüüd? Kas ei peaks ka meie aeg leidma ja võtma endale tõsiseid ülesandeid — avastama argipäeva?

Artikkel „Põhja-Ameerika eestluse tulevik“ teenis ainult kaks järelmõtet/arvutikommentaari. Lugejakirjad on siiamaani tulemata.

Võibolla oleks aeg ehitada uusi hariduslikke rajatisi — eestluse sillapäid asukohamaade institutsioonidesse? See kahepaiksus tõstaks meid tiikide kallastele, kus ulatuksime nägema kaugemale — üle aja (aia?).

Nendeks arutlusteks on aja lehel palju ruumi!

Head lugemist/vaatamist ja tõhusaid tööpäevi uuel aastal!

* P.S. Autor soovitab ülaltoodu lugemisel abiks võtta huumoriprisma!

Märkmed: