Eestis asutati hiljuti helilooja Riho Pätsi nimeline Koolimuusika Fond. Fondi sihiks on anda igal aastal kuni viis stipendiumi tunnustusväärivatele muusikaõpetajatele, heliloojatele ja koolimuusika edendajatele. Sellega tahetakse jäädvustada omaaegse tuntud muusikapedagoogi Riho Pätsi mälestust. Fond on osa Tallinna Pedagoogikaülikooli eelarvest ning fondi tööd korraldab vastav halduskogu. Viimasesse kuuluvad esindajad Eesti Muusikaakadeemiast, Eesti Muusikaõpetajate Liidust, Eesti Raadiost, haridusministeeriumist jm.
Need meie hulgast, kes 1930-ndatel aastatel Eestis koolipingis istusid, mäletavad veel laulutundides kasutatud Riho Pätsi poolt koostatud noodiraamatuid pealkirjaga „Lemmiklaulik”. Neid oli iga klassi jaoks üks — „Lemmiklaulik I”, „Lemmiklaulik II” jne., kaas vastavalt erineva värviga. Kokku sai neid kaheksa, niisiis gümnaasiumini välja. Kuna ühel mu tuttaval USAs on nendest täielik kogu, siis on südantsoojendav neid raamatuid sirvida, eriti nüüd, kus kunagistest algkooliõpilastest on saanud kõrges eas vanurid. Seal leidub kokku üle 600 toreda laulu, neist umbes kuuendik loodud või kohandatud Riho Pätsi poolt. Meenuvad paljud viisid ja sõnad, sest koolipõlves sai neid ju lõputult lauldud. Siis ei osanud minusugune noor õigesti hinnata Riho Pätsi panust, nüüd aga küll. Annan alljärgnevalt ülevaate tema elust ja tegevusest.
Professor Riho Päts sündis 1899. Haridustee viis teda Tallinna Konservatooriumi, kus ta õppis klaverit Artur Lemba klassis ning kompositsiooni Artur Kapi klassis. Peale konservatooriumi lõpetamist a. 1926 algas muusikapedagoogi töö Haapsalus, Läänemaa Õpetajate Seminaris. R. Päts polnud tavaline õpetaja, vaid sünnipärane novaator. Nii näiteks organiseeris ta koolis 60-liikmelise plokkflöödi ja löökpilli orkestri, mis esines isegi väljaspool kooli. Koolilaulikuid on Riho Päts koostanud terve rea, nende hulgas eelmainitud „Lemmiklaulikude” sarja. Tema üheks suuremaks saavutuseks tuleb lugeda kaheköitelist kapitaalteost „Muusikaline kasvatus üldhariduslikus koolis”. Teose pealkiri näitab ise, kuivõrd laiahaardelise isiksusega on tegemist.
Heliloojana oli Riho Päts samuti suurte võimetega. Arvukate lastelaulude kõrval lõi ta palju koori- ja soololaule, lisaks klaveri- ja viiulipalu, orkestriteoseid ning isegi ühe lasteooperi („Kaval Ants ja Vanapagan”). Nimetada tuleb mitut mahukat klaveriõpikut ja kindlasti Riho Pätsi muusikakirjanduslikku tegevust Muusikalehe peatoimetajana. Tema artiklid selles on tänapäevalgi väärtuslikuks allikmaterjaliks tolleaegse Eesti muusikaelu kohta.
Aastal 1940 asus Riho Päts uuele vastutusrikkale töökohale — temast sai Tallinna Konservatooriumi muusikapedagoogika kateedri professor. Võiks arvata, et sellise apoliitilise tegevusala tõttu jätnuks kommunistliku rezhiim ta rahule. Aga ei. „Kodanliku natsionalistina” (!) saadeti Riho Päts 1950. a. Siberisse. Alles 1956 pääses ta kodumaale tagasi, misjärel asus juhtima muusikaõpetajate koolitust Tallinna Pedagoogilises Instituudis kuni oma surmani 1977. aastal.
Nüüd on fondi loomisega viimaks püstitatud väärikas mälestusmärk Eesti kultuuriajaloos nii suurte teenetega mehele.
(Andmed saadud veebileheküljelt
www.tpu.ee/km-fond)
Riho Päts — eesti koolimuusika suurkuju.
