Inimese kõige tähtsam ja õilsam kohustus on kaitsta oma peret, oma kodu, oma rahvast ja maad vaenlase vastu, kes tahab neid hävitada või vallutada. Juba mineviku hämarusest on Eesti sõdur toonud selle kohuse täitmisel tunnustust endale ja oma rahvale. Kui suur on ka olnud vaenlase ülekaal, kui lootusetu ka olukord, on eesti sõdur alati olnud valmis vapralt võitlema ja kui vaja, andma oma elu, et teised saaksid elada vabaduses.
Aastasadu püsis meie rahvas kindel tahe olla peremehed oma kodu randadel, põldudel ja aasadel. See kandus edasi põlvest põlve ja kui maailmsõja pööris selleks võimalus andis, innustas see pärand talupoegi ja koolipoisse, noorikuid ja hallpäid, vapralt võitlema et luua Eesti Vabariik.
Vähesed nendest 450. mehest, kes Vabadussõja algul astusid vastu rohkem kui kümme korda suuremale vaenlase väele, olid sõduriks treenitud, aga nad astusid vastu. Nad näitasid Krivasoo sillal ja Paju lahingus, nad tõestasid Võnnu ja Pihkva all ning Koiva kaldal, et nad julgesid ja oskasid võidelda ja võita. Paljudele neist sai saatuseks oma kodumaa eest surra, aga nad teadsid ka, et võitu ja vabadust saab lunastada väike rahvas ainult erakorralise tubliduse ja vaprusega.
Nende verega pühitseti Eesti pind, nende ohver ja kangelaslikkus tõi meie isamaale vabaduse. Vabadussõja võitsime me arvuliselt ülekaaluka ja paremini relvastatud vaenlase vastu tänu eesti sõdurite tublidusele, vaprusele ja ohvrimeelsusele. Oma iseseisva riigi eest, kõige eest mida Eesti ja eestlased on hiljem saavutanud oleme me tänu võlgu meie vapratele Vabadussõjalastele.
Kui kommunistlik kurjuse impeerium oma röövlivägedega meilt taas vabaduse võttis, jätkus meil jälle väärikaid järeltulijaid meie muistsetele vabadusvõitlejatele ja Vabadussõjalastele. Need seitsekümmend tuhat meest, kes võitlesid sangarlikult Stalini röövlivägede vastu pidid küll kandma võõrast mundrit, aga nende rinnas tuksus eesti süda, nad võitlesid Eesti eest. Nad olid valmis andma ülima panuse oma kodu, oma rahva ja oma maa kaitseks.
Nad jäid truuks oma isamaale ja oma relvavendadele Ilmeni ja Volhovi külmast tardunud kamaral. Nad nägid oma kaaslasi langemas Neveli soode tumedates mülgastes, aga nad jätkasid võitlust. Sinimägedes ja Krivasool. Oma kodumaad Stalini röövlivägede vastu kaitstes, olid legendaarse Narva pataljoni vähesed järelejäänud võitlejad need, kes andsid suurima panuse kahekümne kahe diviisi suuruse punaarmee väe pealetungi peatamisel. Väike kuid kangelaslikku vastupanu osutav relvavendade grupp hävitas 11 röövlivägede diviisi ja punaarmee pidi ülejäänud diviisid ringi keerama, et rünnata ümber Peipsi järve.
Selle rünnaku peatamine andis võimaluse paljudele eestlastele orjapõlvest pääseda ja jätkata võitlust vabas maailmas. See võitlus aitas säilitada USA ja mitmete teiste riikide diplomaatilist tunnustust Eesti Vabariigile.
Vapramatest vapramad, Paul Maitla, Harald Riipalu, Alfons Rebane ja Harald Nugiseks olid innustajaks ja eeskujuks niihästi minule kui ka teistele Eesti soost sõduritele, kes võitlesid kommunistlike rõhujate vastu Korea Pork Chopi mäel, Vietnami Pleiku kõrgendikul ja kes on täitnud meie NATO liikmesriigi kohustusi teistel sõjatandritel.
Kõige eelnevaga arvestades on raske aru saada mõnede Kanada "eestlaste" otsust eemaldada nende sangarite nimed Seedriorus püstitatud Eesti Vabadusvõitlejatele pühendatud Mõõkade Monumendilt. On raske aru saada kas nood sooritasid selle häbiväärse teo lihtsalt rumalusest või on nad minetanud oma eestluse, oma au ja oma väärikuse.
Nad võiksid soovitada nendele Kanada juudi organisatsioonide esindajatele kes peavad vajalikuks Eesti vabadusvõitlejaid laimata, et nood avaldaks survet oma rahvuskaaslastele lõpetada oma semiitidest nõbude kodude, maade ja varade röövimine ja hävitamine ning eelkõige Gazas kümnete tuhandete naiste ja laste mõrvamine.
Ajakiri "Võitleja" on aastast 1952 ilmuv eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate globaalne väljaanne. Selle vabadusvõitlejaid austav toimetaja Jaanika Kressa on leidnud Mõõkade Monumendile asukoha kus on võimalik jätkata Eesti vabaduse võitluses langenute mälestamist austuse ja härdusega. Ta arvas, et Sinimäed oleks õigem paik, kuid seal on mälestusmärki raske turvata ja otsustas, seetõttu, et Tallinna Metsakalmistu, kuhu on maetud Alfons Rebane ja kus asub sümboolne hauatähis Maitlale, on parim lahendus.
Tahaks loota, et nood Kanada eestlased kes ikka veel austavad meie rahva kangelasi, aitavad Jaanika Kressal taastada Mõõkade Monumendile meie kangelaste nimed ja monument Metsakalmistule paigutada.
Langenute kaotust ei leevendada Eesti emade pisarad, aga nende mälestust ei suutnud hävitada võõraste vallutajate vägivald ja seda ei tohi kustutada ajaratta väsimatu veeremine.
