http://teabeleht.com/index.php...
Mõned nädalad tagasi lahkus meie seast Endel Lippmaa, silmapaistev teadlane ja ühiskonnategelane. Kõigi tema muude saavutuste kohale jääb aga uhkes üksinduses troonima tähekombinatsioon MRP. Pole vist eredamat näidet vaimu võitlusest võimu vastu kui Lippmaa „tahte triumf“, mis tõi hiilgava võidu hiigelriigi masinavärgi üle.
Ühe inimese vahe mõistus, piiramatu tahe ja tõejanu sundisid alistuma vaat et piiramatuid ressursse omava vastase. Päris piiramatud ei olnud need aga selle pärast, et sealt puudus üks oluline detail – tõde. Ometi suutis vaid üks inimene, Endel Lippmaa, omal jõul sellest valede müürist läbi murda. Valetati kõige kõrgema tasandini välja: kuigi M. Gorbatšov kinnitas, et salaprotokolle pole olemas, selgus hiljem arhiivižurnaalist, et ta oli siiski nendega isiklikult tutvunud.
MRP avalikustamist ja hukkamõistmist peetakse pöördepunktiks, peale mida polnud Nõukogude Liit enam endine. Varisesid pihuks ja põrmuks mitmed müüdid, muu hulgas jutud Eesti proletariaadi „revolutsioonilisest väljaastumisest“ 21. juunil 1940. Ühe vale kõrvaldamine andis ühtäkki eluõiguse tõele paljudes valdkondades.
Kui vähesed erandid kõrvale jätta, ei tekkinud eestlaste seas üldse küsimustki, kas tõe teadasaamine on vajalik või mitte. Ei mäleta, et keegi öelnuks: „Meil on oma tõde, venelastel oma. Las jäädagi nii, milleks tüli kiskuda? Küllap on tõde seal kusagil vahepeal!“
Tõepoolest, Stalini ja Hitleri vaheline tehing kas oli või ei olnud. Siin polnud ruumi kahele erinevale tõele, vastakuti olid lihtsalt tõde ja vale. Aga seni, kuni asjast ei räägitud, kuni puudus selgus ja faktid olid teadvustamata, tundis vale end väga mõnusasti. Lausa nii mõnusasti, et laiutas kõikjal ning tõrjus tõe kuhugi hämarasse nurgakesse, kus seda keegi tähelegi panna ei osanud.
Jätta pöördeliste tähtsustega sündmuste käsitlemisel tõde kuhugi halli tsooni, kus teda kellegi huvides moonutatakse või maha vaikitakse, on lausa kuritegelik, sest kõik sündmused, mille too pööre endaga kaasa tõi, leiavad siitpeale moonutatud käsitluse.
MRP avalikustamine tähendas tegelikult hinnangu andmist tervele epohhile. Unustamatul pressikonverentsil kümme aastat tagasi, kui Astrid Kannel küsis Tsaar Putinilt, miks Venemaa ei vabanda Eesti ees okupatsiooni pärast, lajatas too vastu: kui palju võib ühe asja pärast vabandust paluda?
„Või tahate, et me teeksime seda igal aastal? Ütlesime üks kord – aitab!“
Nagu selgus, pidas ta vabandamiseks MRP avalikustamist ja tühistamist. Olgu peale, et seda tegi Nõukogude Liit, mitte Venemaa, võib Vladimir Putini sõnadest välja lugeda, et vabandamine siiski on toimunud, järelikult oli, mille pärast vabandada.
Kui habras ja haavatav on aga tõde, saab aimu sellest, kui Putin asus sealsamas tõestama, et tegelikult okupatsiooni ikkagi ei olnud. Tema mõttekäik oli selle juures pehmelt öeldes jahmatav:
„Bresti rahu sõlmimisega 1918. aastal toimus tehing Saksamaa ja Venemaa vahel. Venemaa andis osa oma territooriumist Saksamaa kontrolli alla. Sellest sai alguse praegune Eesti Vabariik. Aga 1939 aastal toimus teine tehing Venemaa ja Saksamaa vahel ning Saksamaa tagastas saadud territooriumid Venemaale. 1939 aastal läksid need Nõukogude Liidu koosseisu.“
Jätame praegu kõrvale tõsiasja, et Saksamaa ei saanud kuidagi loovutada seda, mis talle ei kuulunud. Pigem tasuks tunda imestust selle üle, et Putini arusaama kohaselt ühendati Eesti Nõukogude Liiduga juba 1939. aastal. Tegemist ei ole lihtsalt keelevääratuse või uduse ettekujutusega asjadest, sest just seda oma viga kasutab Putin ära, et tõestada: okupatsiooni ei olnud, sest see polnudki üldse võimalik: „Kui Balti riigid 1939. aastal läksid Nõukogude Liidu koosseisu, ei saanud Nõukogude Liit neid 1941 aastal okupeerida, sest need olid juba osa temast!“
Putin eksib taas kord aastaarvuga, aga talle sobivas suunas. Tõstab annekteerimine aasta varasemaks, lükkab okupeerimise aastakese edasi ja teeb nende kahe faktivea põhjal kaugeleulatuva, aga paratamatult eksliku järelduse.
Tookord kõlasid need sõnad naeruväärselt ja neis peituvat vastuolu arvesse võttes lausa skisofreeniliselt – inimesel on äärmiselt ähmane ettekujutus sellest, millest ta räägib. Ometi, tänaste sündmuste valgusel, peaksid just selle inimese eksiarvamused meis tõsist muret tekitama. Mõelgem või põhjendusele, mille ta esitas Krimmi okupeerimise kohta: seal asub venelaste jaoks püha linn Hersones, kus Kiievi(!) vürst Vladimir lasi end ristida. Putini unistus „ajaloolise Novorossija“ taastamisest on endaga kaasa toonud tuhandeid hukkunuid ja miljoneid põgenikke. Venemaa presidendi ja tema lähikondsete suust on kuuldud ka mõtet, et ukrainlasi kui rahvust pole üldse olemaski, aga Ukraina riik on ajutine ning kunstlik moodustis. „Vene maailma“ levitamine väljapoole oma riigi piire lähtub samuti ajaloo meelevaldsest tõlgendusest.
Seega võib ajalooline vale, isegi ajalooline ebamäärasus, osutuda ohtlikuks relvaks vallutaja käes ja olla sütikuks saatuslikele protsessidele. Parem, kui asjad on selgeks räägitud, parem agressorile selliseid ettekäändeid mitte jätta.
Kummalisel kombel peab Vladimir Putin siiamaani võitlust kadunud Endel Lippmaaga, sest hiljaaegu tegi ta avalduse, milles õigustas MRP sõlmimist, see olla igati kasulik ja õigustatud samm. Kui palju lihtsam oleks tal praegu oma asju ajada, kui tõde jäänukski toona välja toomata.
Seepärast ei maksa kergekäeliselt suhtuda ajaloolise tõe otsimise vajadusse. Postmodernistlikul suhtumisel „Las õitseda sada tõde!“ võivad selles vallas olla saatuslikud tagajärjed. Oma lähiajaloole tagasi vaadates on meil ju lõpuni lahti kirjutamata oma taasiseseisvumise lugu. Hullemgi veel, on käibel kaks vastandlikku versiooni, mis teineteisele vastu käies kogupilti sedavõrd hägustavad, et jääb mulje, nagu ei oleks meil selle perioodi ajalookäsitlust olemaski. Pole siis ime, kui noored, kes alles pärast neid sündmusi ilmavalgust on näinud, kehitavad vaid õlgu ja ütlevad: ah, see on üks segane lugu, ega siin vist õiget selgust ei saagi! – ja löövad käega, andmata endale aru, et jätavad end ilma kindlast toest olukorras, kui tuleb taas asuda vastu valede rünnakule.
Praegu konkureerivad meil Rahvarinde ja Eesti Kongressi kaks vastandlikku tõlgendust, ent ajalugu kulges ju vaid ühes konkreetses voolusängis. Esialgu piisaks sellestki, kui kokku koguda kõik faktid ja lasta neil ise enda eest kõnelda, püüdes haarata tervikpilti ning jättes kõrvale poliitilis-konjuktuursed kaalutlused.
Et see töö on tõepoolest tegemata jäänud, seda tunnistavad ka ajaloolased ise. Aadu Must ütles paar aastat tagasi ühes telesaates:
„Lõplik hinnang, lõplik analüüs ei ole veel tehtud, kuna meil tänaseni ei ole veel piisavalt allikaid ja materjale, et kõiki nüansse analüüsida. Ajaloos on väga palju asju, millele me saame 50 või 70 aasta pärast vastused.“ („Vabariigi kodanikud“ 9. märts 2010)
See väljaütlemine tekitab vastakaid tundeid. Kas tõesti jääb „lõpliku hinnangu“ andmine murranguperioodile, mille üle võime õigusega uhkust tunda, pidama vaid mõningate nüansside puudumise taha? Võrreldes kaugemate aegadega, mille analüüsimist ei sea keegi kahtluse alla, jääb meil neid nüansse ülegi. Valdav enamus neist sündmustest osavõtjaid on veel elus, tolleaegsed ajalehed, mis toimunut päev-päevalt nagu rindeteateid edasi andsid, vabalt kättesaadavad.
Kui allikaid pole piisavalt, siis tuleb piirduda olemasolevaga, neid ei tohiks ju aja jooksul enam oluliselt juurde tulla, pigem jääb vähemaks. Või vihjas lugupeetud ajaloolane võimalusele, et kusagil on mingid materjalid, mida kiivalt saladuses hoitakse? Huvitav – kus küll? Kas mõne poliitiku või erakonna salaarhiivis? Pole mõeldav, et Eesti riik hakkaks oma rahva eest tõde varjama. Aga kui kellelgi on taolisi kahtlusi, tuleks see sedamaid selgelt ja valjult välja öelda. Salaprotokollid, kui need ka kellelegi ebameeldivaks peaksid osutuma, tuleb ikkagi päevavalgele tuua!
Või vihjati siin sellele, et need puuduvad materjalid asuvad kusagil väljaspool Eestit, näiteks Moskvas? Ja et toonaseid sündmusi dirigeeriti vähemalt osaliselt Kremlist? Seda enam tuleb meil oma positsioone kindlustada selge ülevaatega toimunust, mitte aga leppida konjunktuurse ebamäärasusega. Kui infosõda pöördub meie vastu, peavad meil jalad kindlalt maas olema. Õlest onnikese puhub hunt ju suurema vaevaga minema, nagu me kolme põrsakese loost teame.
Nii või teisiti, allikate varjamist saab seletada vaid kellegi tahtega mitte lasta valgustkartval informatsioonil kahjustada oma tänast mainet.
Arvan, et need „nüansid“, mille puudumise üle professor Must kurtis, võivad siiski oma aega ootama jääda, küll jõuab järjekord kunagi ka nendeni. Üldpildi loomiseks ja üldhinnangu andmiseks on meil praegu piisavalt materjali. Meie rahvas omab ju õigust ausale ja objektiivsele lähiajaloole. Sellisele, kus pole kohta vassimisele, ebatõdedele ega propagandaklišeedele.
Kui me ise oleme toimunu suhtes teadmatuses, võidakse seda meie vastu kergesti ära kasutada. Ajaloolaste teemast on korraga saanud julgeolekuküsimus. Käegalöömine on siin kurjast.
