August auras ära jah ja õikas üle õla, et katsu, Karlakene, ilma minuta läbi ajada. Mina pean minema, sest uus kuu tuleb, sepp ees ja tember taga, toob jahedamaid ilmasi ja koolijütsidele paberist peavalu. Kel aeg täis saab, see muutkui mingu, ei aita ussirohi ega püssirohi.

Tal ea öelda, et aeg täis. Mul kah ammu aeg täis, aga ei saa kuskile minna. Kalendrit vai tähtraamatut ei saa sabata jätta. Ilma sabata kalender on nigu ilma sabata koer, pole tal mida liputada ega kergitada. Kalender tegeleb kah ajanäitamisega nigu kell, aga ilma sabata pole see aeg täis, vaid tühi. Tühi tähtraamat on nigu tühi tünn – kõmiseb küll, aga muud tolku tast pole. Talumehe tünn peab olema kurke, kapsaid, seeni vai soolasilke täis ja kaas kõvaste peal, siis annab aeg ükskord sisule õige maigu.

Näh, unustasin ennast jälle vilusohveerima. Vanainimese asi, mõttelõng läheb sassi nigu kassipoja käes, kui käpaga kera veeretab. Aga las läheb, küll nooremad ta lahti arutavad. Neil ju nüid kõigil koolipingis kah kompluuterid ees, paber ja plehveter ammu muusejummi tiritud. Minu õnnis isa teadis kõnelda, et tema ajal old raamatud ja ehvtid kah uudisasjad, elati rohkem tahvli ja krihvli najal. Need ei teind kellelegi peavalu. Seda sai tunda palju iljem, kui olid juba täismees ja naabri tütre pulmadeks oli liiga kange õlu pruulitud.

Eesti Majas läheb kah jälle koolitöö käima ja siin sündind laste lapsed akkavad eesti keelt aukohale upitama, nii et teevad vana mehe meele lausa rõemsaks. Aga ma mõtlen omaette tasakesi, et ei tea, kas nad neid vanu rahvapäraseid ütlemisi kah tundma õpivad vai ei jää nende jaoks aega. Võtame näituseks sellesama Augusti ära auramise. Seda saab veel mustmiljun moodu ütelda: tegi sääred, pani ajama, litsus varvast, kukkus leekima, pani putked mängima, andis jalgadele valu, tegi vehkat, tõmbas uttu, pani punuma – kõik tähendavad sama asja.

Omaette konutades ja sassiläind mõttelõngale tagurpidi käiku otsides lööb endas kah veel koolipoiss välja. Mõtled, et mispärast üks inime on vaene kui kirikurott, aga teine rikas nigu Riia kikas. Üks on loll kui labidavars, aga teine tark nigu kakapoti ark. Kui pole tükk aega süia saand, siis mõnel akkab kõht nurru lööma, aga teisel mängivad soolikad marjast. Et teiste pooleoidu otsivad ainult need inimesed, kes ise tervet ei mõist oida.

Näe, leitsingi tüki vanarahva tarkust oma privaatkompluuteri kirstupõhjast ülesse. Ja enne kui kõik jälle ära unub, jätan teiega üvasti. Üvasti jätmine on parem kui pahasti võtmine.

Märkmed: