Vabadussõjas ohverdasid meie vanaisad ja vanavanaisad oma tervise ja tihti ka elu, et siia ei tuleks KÕIGI EESTIT.
Et siia ei tuleks saksa junkrute Eestit, ega vene kommunistide Eestit, et tuleks hoopis eestlaste Eesti; kuna juba LIIGA KAUA oli kestnud siin maal olukord, kus kamandas ja seadusi tegi KEEGI TEINE, mitte eestlane ise.
Praegu on siin Brüsseli Eesti ja see kestab aina edasi ja paistab et läheb lähiajal isegi hullemaks.
EKRE pingutused selle lohega võitlemisel ei ole veel oluliselt tulemusi andnud.
*Ja eestlaste Eesti ei tähenda mitte seda, et "kõik teised kohe välja", vaid eelkõige seda, et JÄME OTS ja SÕNAÕIGUS on siin siiski eestlaste käes. Praegu aga juhitakse eesti soost (ja ka poluvernikutest) käpiknukkude abil seda riiki siin kellegi võõra, välise projekti järgi.
See kas siin on füüsiliselt teatud kogus võõraid, ei ole isegi nii oluline, kui seejuures ikkagi PÕLISEESTLASTE käes on 'jäme ots' ja just nemad otsustavad mismoodi ja mis reeglite järgi siin maal elu käima peab.
____________________________
"Olla oma maa peremees, see tähendab, et siin, sellel maal oleme meie peremehed. Meie otsustame. On meie asi, kuidas me siin elame. See on meie asi, mida me mõtleme. See on meie asi, mida me räägime. See ei ole kellegi teise asi."
Einar Laigna (2001)
