Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Raske õppustel, kerge lahingus. Kellel on, sellele antakse.
Kõik need tuntud ütlused kehtivad ka möödunud õppeaasta kohta. Kindlasti oli see raske, kuid võib arvata, et enamik gümnasiste tuli katsumusest läbi varasemast tugevamana ning uued ülikooli astujad on paremini valmis iseseisva õppimise oskust nõudva tudengieluga toime tulema.
Koroonaajal oleme ajakirjanduses võinud kohata äärmuslikult negatiivseid hinnanguid õpilaste teadmiste ja oskuste arengu ning vaimse tervise kohta. Nii hindas Lauri Leesi veebruari alguses Maalehes avaldatud artiklis: «Minu arvamuse kohaselt oli esimese koroonalaine ajal distantsõppe kasutegur umbes 20% võrreldes kontaktõppega, praeguse teise laine ajal aga mitte rohkem kui 8–9%.»
Kindlasti võib see hinnang vastata tõele mõnes aines, mõne õpetaja ja mõne õpilase puhul, kuid tervikuna pole selliseks pessimismiks siiski põhjust.
Mida tähendab kolm kuud koolita?
Koroonapiirangute tõttu suletud koolide mõju laste õppimisele on püütud hinnata mitut moodi. Üheks võrdlusaluseks on varasemad samalaadsed olukorrad, kus õpilased on kas suvevaheaja, keerukate ilmaolude või loodusõnnetuste tõttu ühiselt või siis eri põhjustel individuaalselt koolist täiesti eemal.
Nende juhtumite puhul pole aga tavaliselt toeks olnud kaugõpet: vaheaeg on vaheaeg ja haiguse, popitegemise või muu tõttu koolist puuduv laps ei tegele kahjuks enamasti toetatud õppimisega; maavärinate ja üleujutuste tagajärjel on sageli kahjustatud ka elektri- ja internetiühendus ning õpilased on koos perega pidanud kodunt lahkuma.
Selle eeldus oli, et kolme kuu jooksul ei pakutud kaugõppeks mingit tuge. Kui kolmekuulise pausi ajal oleks kaugõppes läbitud pool tavapärasest mahust, siis olnuks uue kooliaasta alguses puudujäägid märksa väiksemad ehk teadmiste kasv võrreldes tava-aastaga umbes 60–87%. Viimase hinnangu aluseks on USA õpetajate arvamus, et õpilased pühendasid koroonaajal kodus olles õppimisele umbes poole vähem aega kui tavapäraselt.
https://www.ut.ee/et/uudised/a...