Ausambad Newfoundlandi eestisoost seenesõpradele

Eestlased Kanadas | 22 Feb 2008 | EWR

Mullu kärpis föderaalvalitsus toetusi, millega mitmed suvelaagrid on end majandanud. Tagajärjena otsisid paljud sellised asutused leidlikke lahendusi lisasissetulekuks, et kindlustada majanduslikku alust laagri jätkuvaks korrashoiuks ja püsivaks tegevuseks. Üks selline laager Newfoundlandis on Brother Brennan Environmental Education Centre (BBEEC), mis korraldab koolilastele tasuta keskonnaainelisi välikursuseid. BBEEC juhtkond otsustas raha teenimiseks pakkuda tasulisi loodusteaduslikke nädalalõpu kursuseid täiskasvanuile. Kuna Newfoundlandis on viimaste aastate jooksul rahva seas tekkinud huvi seente vastu, otsustati alustada seenekursusega, mille õppejõuks kutsuti Newfoundlandis seenehuvilistena tuntud Maria ja Andrus Voitk.

Eesti Elu tutvus oma ühe alalise ülesande korras kõige meie riigis toimuvaga kurssi pidada ka BBEEC tegevus- ja majandusaruandega. Sealt selgus, et seenekursus läks täissaalile, kes pidas seda väga edukaks ja õnnestunuks. Veel selgus, et vanapaar Voitk ütles ära õppejõule määratud honorarist, soovides, et see summa läheks ka BBEEC toetuse kasuks. Edasi selgus aruandest, et seenekursusest laekunud tulu kasutati materjali ostmiseks, millega ehitati laagrile kaks käimlat.

Selle sündmuse puhul õnnestus reporteril tabada Andrus Voitki telefoni teel, et lugejatele edasi anda tema reageering selle austuse puhul.

„Nagu alati,” vastas Newfondlandi seenekorüfee, „meil veab. Oleme õnneseened, saatuse soosikud. Paljud inimesed loodavad, et nende elutööst jääks mingi monument püsima, helkiv tungal, suunanäitaja tulevastele põlvedele. Paraku enamikel lihtsurelikel tavainimestel see soov ei täitu. Meil aga on juba enne surma ausammas olemas, igati paras ja paslik kenotaaf. Kui kunagi aastakümnete jooksul peale meie surma tuleb lastel, lastelastel, sõpradel või aatekaaslastel soov meiega ühendust võtta või kuidagi meid meenutada, tulgu vaid Newfoundlandi. Istugu mõni minut meie käimlates. Kõik meenub pea...

BBEEC laager oli minu soovil nõus meie nimed ka nendele monoliitidele raiuma, teine teisele majakesele, kuid kahjuks puudus abikaasal selle austuse vastu vajalik vaimustus.”