Austatud Eesti Vabadusvõitlejad!
Tervitan teid teie relvavendade nimel, kes võitlesid meie ühise vaenlase, kommunistliku kurjuse impeeriumi vastu teistel lahingutandritel. Teie, tublid Eesti Vabadusvõitlejad, olite innustajaks ja õilsaks eeskujuks minule ja teistele Eesti soost sõduritele, kes kandsid oma sünnimaad südames kui nad võitlesid kommunismi vastu kodumaast kaugel.
Iseseisev Eesti Vabariik sündis ja elas sellepärast, et ta hälli tõttasid kaitsma me muistsetele kangelastele väärilised järeltulijad. Vabadussõja võitsime me arvuliselt ülekaaluka ja paremini relvastatud vaenlase vastu tänu Eesti sõduri tublidusele, vaprusele ja ohvrimeelsusele.
Kui paarkümmend aastat hiljem oli jälle vaja astuda võitlusesse, olid 70 000 Eesti parimat poega, 70 000 Eesti vabadusvõitlejat jälle valmis vaatama silma surmale, et astuda vastu Stalini röövlivägedele ja orjastavale kommunismile -- et kaitsta oma kodu, et võidelda Eesti eest.
Andes parima mida keegi on ühegi eesmärgi saavutamiseks kunagi andnud, võitlesite te surmapõlgavalt meie kodumaa anastajate vastu Ilmeni ja Volhovi külmast tardunud kamaral ja Neveli soode tumedates mülgastes.
Sinimägedes ja Krivasool andsid Eesti legendaarsed rindevõitlejad suurima panuse, et hävitada 11 Stalini röövlivägede diviisi. Röövlivägede juht Žukov pidi järeljäänud diviisid ümber keerama, et rünnata ümber Oudova ja Peipsi järve.
Eesti tulevik on meie kõikide siht, ütleb meie sõdurilaul. Selle eest tuleb surra või võita. Me mälestame austuse ja härdusega Eesti Vabadusvõitlejaid kellele sai saatuseks oma kodumaa eest surra. Langenute kaotust ei leevenda Eesti emade pisarad, aga nende mälestust pole suutnud hävitada võõraste vallutajate vägivald ja seda ei kustuta ajaratta väsimatu veeremine.
Sügava lugupidamisega,
Jüri Toomepuu