Kolonelleitnant Jaan Lepp sündis 19. juulil 1895 Harjumaal Anija vallas talupidajate pojana. Lõpetas Tallinna Kaubanduskooli, läks Esimese maailmasõja ajal vabatahtlikult sõjaväkke, kust saadeti sõjakooli. Lõpetas Peterhofi lipnikekooli ja saadeti Riia rindele. 1917. aastal, kui algas Eesti rahvusväeosade loomine, astus Eesti jalaväkke, kus oli 1. jalaväepolgu ülemaks alamkapteni auastmes. Vabadussõja puhkemisel asus teenima soomusrongil, kuhu jäi sõja võiduka lõpuni. Lisaks Vabadusristidele ja autasumaale Peningi mõisast on teda vääristatud paljud teenetemärkide ja medalitega, kaasa arvatud Läti Karutapjate ordeni III klass. Pärast sõda läks ta erru, töötas raamatupidajana ja oli tuntud aktiivse sportlasena, saavutades silmapaistvaid tulemusi keskmaajooksudes ja hüpetes. Ka oli ta tihedalt seotud Kaitseliidu ja Noorkotkastega. Hiljem lõpetas kõrgema sõjakooli ja oli Tallinnas 10. Jalaväe Üksikpataljoni ülem kolonelleitnandi auastmes.
Kommunistide võimuletulekul 1940. aastal arreteeriti kolonelleitnant Lepp varakult, juba 23. juulil, ja peeti kinni Tallinna keskvanglas kuni 1941. aasta kevadeni. Seejärel viidi ta Uurali sõjaväeringkonna Kirovi vanglasse, kus talle tüüpilisel lavastusprotsessil pandi süüks kuriteod, mida ta polnud sooritanud ja milledest enamus polnud üldse aset leidnud. Ta mõisteti surma ja otsus viidi täide 9. detsembril 1941.
Hea kvaliteediga paberil voldik sisaldab peale tubli isamaalase lühikese elulookirjelduse fotosid ta noorpõlvest, ka Vabadussõja aegseid, ning värvifotosid mälestuskivi paigaldamisest Sanglepal. See on väärikas mälestus mehest, kes Eesti Vabariigi loomisel ja selle iseseisvuse hoidmisel on elanud head ja täisväärtuslikku elu.