Surma külm hingus viib igal aastal Eesti Vabadussõjas võidelnute ridadest neid, kellel on hindamatud teened meie riigi ees. Kõigest kolm neist on veel meie hulgas. Nad meenuvad meile peamiselt Võidupühal ja Eesti Vabariigi aastapäeval või ka siis, kui mõni neist lahkub igavikku.

Igal aastal püstitatakse Eestis vabadusvõitlejatele ja metsavendadele arvukalt nii uhkemaid kui tagasihoidlikumaid mälestusmärke.

Rahvast ühendavat Vabadusmonumenti pole

Ometi puudub eestlastel siiani keskne, riiklik mälestusmärk, kuhu nad võiksid koguneda ja mida näidata külalistele. Arhitektuuriajaloolane Karin Hallas on ühes oma kirjutises öelnud, et just memoriaalide ja monumentide abil saab näidata riigi õiget ajalugu.

Riia Vabadussamba jalamil oli okupatsiooniajal alati lilli. Mõnikord näis, et Vabadussammas pakub lätlastele pelgupaika, mida keegi ei saanud neilt võtta ja mis meil, eestlastel, puudus. On omamoodi paradoks, et Riias säilis Vabadussammas üle nõukogude aja (kes olekski riskinud seda hiigelmonumenti hävitada!?). Selle juures on ka alati pidev auvalve. Aga Tallinnas valvab siiani Eesti riigi üle punamälestusmärk — pronkssõdur. Puudub nähtavasti vajalik jõud või tahe selle kõrvaldamiseks. Esimeses Eesti Vabariigis polnud linnaisadel mingit probleemi Peeter I monumendi eemaldamisega Vabaduse platsilt 1923. aastal.

Ja ehkki tänane Tallinna südalinn uhkeldab oma kiiskavate kõrghoonete, pankade, äride ja hotellidega, pole meil siiani rahvast ühendavat mälestussammast. On unustatud minevikuvõitluse sangarid ja eestluse märtrid. Tuleb nõustuda viimases ajakirjas Kultuur ja Elu öelduga: „On ainult üks paik, kus ei ole Vabadussõjas võidelnuile mälestussammast — Eesti Vabariigi pealinn Tallinn.”

See ongi riigi auvõlg Eestile vabaduse kätte võidelnud meeste ja naiste ees. Omaette, aga sellega haakuvaks teemaks on II maailmasõjas Saksa poolel võidelnute panus Eesti vabastamisse, mida on käsitletud 2003.a. Eesti Elus # 34, 36, aga ka mitmetes teistes kirjutistes ja uudistes.

Ammune idee

Vabadussõja kangelastele väärilise suurmonumendi rajamine on olnud päevakorras kogu Eesti iseseisvusaja.

1931. a. korraldati vastav võistlus kavatsusega ehitada monument Harjuvärava kantsile. Konkurss kukkus läbi: esikohatööd ei leitud.

1936. a võeti vastu Vabadussõja üleriikliku mälestusmonumendi püstitamise seadus, mis määras selle asukohaks Vabaduse väljaku ning valmimise vabariigi 25. aastapäevaks. Käimasolnud II maailmasõja tõttu jäi see teostamata.

1993. a. toimunud Vabaduse väljaku planeerimise konkurss andis lootusi: lahendati läbi monumendi püstitamisega seonduvad arhitektuuri- ja liiklusprobleemid. Kuid ka seda võistlust tabas sama saatus — tööd jäid paberile.

Idee tõusis taas päevakorda 25. märtsil 1997, kui mitmete organisatsioonide esindajad esitasid ühise avalduse EV Presidendile, Riigikogule ja valitsusele palvega Vabadussamba püstitamiseks Tallinna, et tasuda ajaloolist auvõlga võitlejate ees. Riigikogu ja valitsus toetasid Vabadussamba rajamist Tallinna Vabaduse väljakule.

Sellest otsusest möödub peatselt 7 aastat, aga sammast pole! Näib üpris reaalsena, et need kolm veel elus olevat vabadussõdalast ei näe kunagi monumendi kerkimist Tallinnas.

Ei arva ka, et detsembrikuus Tallinna Vabaduse väljakule püstitatud ülimalt kaasaegne, igati stiilne ja elegantne (aga ka ülikallis) Vabaduse kell võiks asendada ammuihaldatud ausammast. Tõeliselt vabadusmonumendilt oodatakse eeskätt rahvuslikkust ja sümboolsust, teatava sõnumi edastamist.

Samas on muidugi täiesti mõistetav, et rajatav monument ei tohiks Eesti pealinna nägu rikkuda, sest mitmeid sobimatuid monstrumeid rajati Tallinna punavõimu ajal ju nagunii.

Võibolla pole 1930-ndatel pakutud monumendi kavandid tõesti sobivad tänasesse Tallinna, kuna seal puudub nii suurejoonelise rajatise jaoks lihtsalt ruum ja ehk on kujunduski aegunud. Aga andekatest arhitektidest ja kunstnikest pole meie rahva hulgas ometi puudust!

Vabadussammas Vabaduse väljakule

Iga linna tähtsaim koht on alati keskväljak, kus traditsiooniliselt klaaritakse võimusuhteid ja tehakse ajalugu. Juba Tallinna „Vabaduse väljaku” kõlav nimi kohustab kujundama seda paika kuidagi eriliseks, mis paneks meid mõtlema truudusest oma riigile.

Aga selles osas on ka erinevaid arvamusi. Omaaegne Riigivolikogu saadik, kirjanik Ernst Peterson-Särgava nimetas 1938.a. Vabaduse väljakut supikausiks, kust on lausa võimatu autode külluse tõttu üle pääseda. (Siis oli Tallinnas iga 1000 elaniku kohta kõigest viis autot!). Talle ei meeldinud ka väljaku nimi ega idee sinna püstitada monumenti.

Võime ju tõesti küsida, kas see sõidukite heitgaasipilvedesse mähkunud nelinurk, kus iga teine inimene on võõrast rahvusest ja vaatab ehk isegi kõõrdi meie ausambale, võiks üldse olla selleks eriliseks pühapaigaks, kus hardumuses mälestada langenud kangelasi. Võibolla sobiks selleks paremini mõni muistsete eestlaste hiis looduse rüpes? Või rajada monument Toompea Lossi platsile? Ei! Monument peaks loomuliku osana kuuluma kesklinna, just sobiva nimetusega Vabaduse väljakule. Pealegi ei sobiks Lossi plats selleks ei oma asendi, kroonuliku väljanägemise ega vene kiriku läheduse tõttu.

•

Eesti liitumisel NATO ja Euroopa Liiduga algab riigi arengus uus etapp, mille üheks tahuks on oma ajaloo väärikas jäädvustamine ja auvõla lunastamine kangelaste ees. Ei tohi ometi unustada põlvkonda, kes Vabadussõja lahinguis tõi ohvriks 3588 sõduri ja ohvitseri elu.

Just nende kangelaste mälestuse jäädvustamiseks vajame monumenti, mis seoks kõik eestlased üle maailma ühtseks tervikuks ning peegeldaks meie ajalugu muistsest vabadusvõitlusest kuni taasiseseisvumiseni.

Parim paik rahvusmonumendile on ikkagi Harjumägi Tallinnas. Selle mäe tipp on justkui loomulik monumendialus, mis ootab oma krooni – kõrgusse pürgivat ausammast vabadusele.

Märkmed: