Euroopa küüditatute ja pagulaste liidu peasekretäri Massimiliano Lacota avaldus stalinismi ja - natsismiohvrite üle-euroopalisel mälestuspäeval 23. 08. 2010
23. augusti, üle-euroopalise stalinismi-ja kommunismiohvrite mälestuspäeva, puhul, vastavalt Euroopa Parlamendi Resolutsioonile 2. aprillil 2009 Euroopa südametunnistusest ja totalitarismist,
läkitas Euroopa küüditatute ja pagulaste liidu peasekretär riigipeadele ja Euroopa Liidu riikide valitsustele ning kõrgemate valitsusasutuste esindustele Euroopas alljärgneva sõnumi:
“Mullu aprillis võttis Euroopa Parlament vastu deklaratsiooni Euroopa südametunnistusest
ja totalitarismist, luues selgepiirilised alused tõeliseks ja lõplikuks Euroopa ühendamiseks mandrijao rahvaste ja rahvuste vahelise rahu märgina.
Sel viisil suutis Euroopa Parlament viimaks endale teadvustada leina ja õõva, mida põhjustasid inimkonnale kaks 20.sajandi diktatuuri: Rahvussotsialism ja Kommunism.
Mõlemad olid põhi-ja inimõiguste rikkumise ülim ilming, mis puudutas miljoneid süütuid inimesi enne Teise Maailmasõja vennatappu, selle kestel ja eriti pärast seda.
Holokausti ohvrid ja kõik need, kes hukkusid natside ja kommunistide vaenamise läbi tuleb lisada neile ligi kahekümnele miljonile eurooplasele, kes sunniti eksiili või küüditati oma maalt välja ja kes moodustasid suurima migratsioonilaine Rooma impeeriumi ajast saati ja neile etnilistele gruppidele, kes isoleeriti ja kellelt riisuti nende põhiõigused nende rahvusriikide piiridest väljaspool ja kes sattusid räige rahvustutamise ja ühtesulatamiskavade ohvriks.
Rohkem kui 60 aasta möödudes sõjast ja rohkem kui 20 aastat pärast Ida-Euroopa kommunistlike totalitaarrežiimide lõplikku kadu, on mõnede inimeste ümberasustamises osalenud või sellest huvitatud Euroopa Liidu liikmesriikide vahelised suhted siiani keerulised ja probleemide iganedeski delikaatsed.
Euroopa lõimumise suur väljakutse lähitulevikus on seetõttu vajaliku reformi käivitamine, mis piirab nende mõjuvõimu, kes siiani hoiavad lahti haava, mis 1945. aastast saati lõhestas Euroopa rahvad, takistades tõelist sügavat usalduslikku ja veenvat leppimist, eeldusena soovitud, lõplikule taasühendamisele.
2. aprilli deklaratsioon, seega, paistab olevat eeldus ühise innovaatilise poliitika kavandamisele, mis suudab tunnistada miljonite Euroopa kodanike füüsilist likvideerimist koonduslaagrites, naiste ja laste vägistamist, massilisi tapmisi ja Nõukogude Gulagi interneerimist nagu ka sõjajärgset miljonite inimeste metsikut väljasaatmist inimsusvastasteks kuritegudeks.
Ei saa kauem eksisteerida ja ei saa olla kauem aksepteeritud – ühises Euroopas, mida ühendavad ühised väärtused nagu ka ühine ajalooline ja kultuuripärand –ajast ja arust ning kitsarinnaline kuritegude liigitamine, millega üliväga püütakse ühed kuriteod jaotada vähem julmadeks kui teised.
Vaid sel moel ning asjakohaste resolutsioonide vastuvõtmisega saab totalitaarne, kodanikke väärkohtlev ja nende õigusi rikkuv Euroopa olema ühendatud ja asendatud (korvatud) Euroopaga, millist selle rajajad õigupoolest luua kavandasid. “
Peasekretär
Massimiliano Lacota
Trieste, 18 th August 2010
863/10 PRESS
PRESS
via Silvio Pellico 2 – I 34122 TRIESTE Tel. +39.040.636.098 Fax +39.040.636.206
press_agency@eueep.eu
Tõlkis: Margit-Mariann Koppel
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
küüditamise eri05 Dec 2010 05:12
I maailmasõja ajal küüditati Kanadas ukrainlasi (russiine), aga
noortürklased hakkasid lahendame nn armeenia küsimust, mida tuntakse ka armeenia genotsiidina. Türgi on küüditanud ka kurde vähemviljakatele aladele. Russiine küüditati ka peale II maailmasõda Poolast NL-i ja vastu saadeti 200 000 sõja eest põgenenud juuti, mille peale poolakad protestisid ja korraldasid Krakowis koguni pogrommi.
1917. aastal, kui Venemaal olid segased ajad, asusid grusiinid lahendama nn oseetide küsimust. 18 000 osseeti tapeti ja 50 000 sunniti põgenema.
Alates aastast 1920 käis kasakate küüditamine Siberisse.
Kui algas II maailmasõda, siis alustati NL-is sakslaste, rumeenlaste ja ungarlaste küüditamisega.
NLiidus küüditati tšetšeenid ja krimmi tatarlased koostöö pärast sakslastega. Üks osa juute eesotsas Michoelsiga tahtis Krimmi oma riiki rajama hakata.
Eestis küüditati 1941. aastal 10 000 inimest, kellest 3200 olid endised vene valgekaartlased ja 500 juuti, peamiselt trotskistid. Neist 3200 arreteeriti ja saadeti vanglasse, ülejäänud saadeti asumisele Venemaa ja Kasastani küladesse.
1.- 3. juulini toimus küüditamine saartel. Neid aga ei jõutud Eestist ära saata, sest enne jõudsid sakslased Tallinna.
1950. aasta mais küüditati eestlased ja lätlased Pihkva oblastist Siberisse.
Võib lisada ka julgeolekuriskiks peetud sakslaste ja jaapanlaste küüditamise 1942. aastal USAs, sakslaste ja ungarlaste küüditamise 1945. aastal Euroopas. Kokku küüditati Potsdami konverentsi otsusega 14 milj. sakslast, kellest 2 milj. hukkus.
1945. aastal küüditati Jalta konverentsi otsuste põhjal Lääne - Euroopast NL-i lisaks vlassovlastele ka need valgekaartlased ja kasakad, kes polnud kunagi NL-i kodanikud olnudki, nn operatsioon Keelhaul.
Ka Eestist küüditati 1945. aasta 15. augustil Potsadmi konverentsi otsuste alusel 800 eestisakslast Siberisse. Kuna küüditamise taust ei vasta poliitilistele ootustele, siis sellest mõistagi eriti ei räägita.
Samuti palestiinlaste küüditamise aastatel 1947 - 49. ( 700 tuh.).
"Washington Post" (7.02.1988) toob ära tuntud sionist Vladimir Jabotinsky kirja (2.11.1939) oma mõttekaaslastele, kus soovitab palestiinlasi küüditada samamoodi nagu seda kavatsetakse varsti teha Balti riikides.
Inglismaa, Prantsusmaa, USA ja Nõukogude Liit valmistusid sõjaks Saksamaa ja tema liitlaste vastu ja osa elanikkonnast Baltikumis kui julgeolekurisk tuli kõrvaldada.
Saksa pooles sõdinud eesti vabatahtlikest koosnenud politseipataljonid küüditasid omakorda juute jt Leedust, Lätist, Poolast ja Tšehhoslovakkiast Eestis asunud koonduslaagritesse. Eestlasi küüditati omakorda Saksamaale tööteenistusse.
1947. aastal saadeti Kuriilidelt ja Lõuna - Sahalinilt välja 17 000 ainut ja jaapanlast.
1949. aasta küüditamisi Baltikumis vaadatakse Läänes kui osa denatsifitseerimisest, mis aga NL-is viidi võrreldes Läänega väga nõrgalt läbi. Lääne - Saksamaal tapeti denatsifitseerimise käigus mitu miljonit inimest.
1951. aasta 1. aprillil küüditati Eestist Siberisse 300 jehoova tunnistajat.
Stiilinäidetena võib aga tuua ära 1830. aasta indiaanlaste küüditamise USA-s, või siis vangide ja poliitiliste vastast saatmine Inglismaalt Austraaliasse, kus siis aeti omakorda põlisrahvas reservaatidesse.
Loe kõiki kommentaare (1)