Comment: Igas demokraatlikus korras on tuntud tôsiasi - lapsi ei tohi politiseerida, st. môjutada. Eriliselt peavad ôpetajad, kelle kätte me oma laste kasvatamise usaldame, sellest printsiibist kinni pidama. Lapsed vôivad alles siis otsustada, millisesse poliitilisse parteisse nad kuuluda soovivad, kui üleüldse, alles täiskasvanuina, kui nad oma môistusega on vôimelised parteide programmidest ning suundadest aru saama.
Saksamaal mindi Baden-Württembergi Liidumaal isegi veelgi kaugemale, ühele islami usuga ôpetajale keelati laste ôpetamine rätik peas. Noor ôpetaja kaebas kohtusse - kuid kaotas, seda pôhjendati sellega, et rätik on reklaamiks islami usule, kuid koolides peab valitsema usuvabadus, mitte ühtegi usulahku ei vôi reklaamida ja reklaamiga lapsi môjutada.
Anne Eenpalu rikkus aga demokraatlikke pôhimôtteid mitmel viisil, nagu mina loetu pôhjal aru sain, puudus temal laste viimiseks Keskerakonna koosolekule isegi lastevanemate luba. Ta sundis lapsi pähetaotuid paroole hüüdma ning toimis arvatavasti ka organisatsiooni, mida ta esindas, pôhikirja vastu.
Kuid kôige hullem oli minu arvates see, et ta ise ei saanud sugugi aru, millega oli hakkama saanud. Vastutusrikka koha peal ei olnud ta kasvanud aastate jooksul oma ülesannete tasemele ega omanud tsiviiljulgust oma tegude eest vastutuse kandmiseks. Jääb ainult veel üks küsimus - mida ta siis üleüldse aastate jooksul lastele ôpetas?
Kuid kahjuks ei ole Eenpalu Eesti poliitikas tänapäeval sugugi ainuke. Tänastest ajalehtedest saime lugeda, et Anti Liiv, kes pidi môningat aega tagasi Riigikogu ees vabandama (sunniviisil) oma kirja sisu eest, mille oli saatnud ühele austraalia väliseestlasele, määratakse arvatavasti juhtima väliskomisjoni. Ka tema kuulub Keskerakonda. Kas selline mees, kellel on tugevalt rassistlike piirdeid välismaal elavate eestlaste vastu, vôib juhtida sellist tähtsat organit, sest välistatud ei ole sugugi tema rassistlik suhtumine lääne kultuuri vastu üleüldiselt...
Praegusel momendil ei tule kindlasti Eestile kasuks president, kes on endine kommunist ja ordenite saaja (vaatada eiliset Ôhtulehte) ning Keskerakonna vôimuletulek.
Ainukene päiksekiir paistab olevat uus partei ResPublica, kes on julgelt ja aktiivselt hakanud ajakirjanduses kommenteerima teemasid, mis senini on olnud tabuks. Eesti vajab oma praeguses olukorras enne kôike tugevat ja aktiivset opositsiooni.
