Harri Kivilo
Analüüsides kõike, mida riigivõimu erinevad haldusor-ganid ja võimulolnud erakonnad on kuni 14. Riigikogu valimisteni teinud ja tegemata jätnud, tuleb tõsise murega tõdeda, et riigivõimu ei ole teostatud „üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel“ (ps §3). Ilma et meie päevalehed ja Rahvus-ringhääling oleks märganud tähelepanu juhtida Eesti suveräänsust ohustavale olukorrale. Alates augustist 1991 on riigis pidevalt suurenenud vene ja inglise keele avalik kasutamine. Nõukogude Liidu poolset Eesti oku-peerimist ja genotsiidi ulatuslikku teostamist on käsitle-tud justkui ajaloolist paratamatust. Täiesti tühiseks on peetud Ameerika Ühendriikide kõrgemat riigivõimu nõustanud politoloogi, Paul Goble, hoiatust, et „Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ei saa pi-dada „mingiks ajalooliseks õpetlaste vaheliseks nääk-lemiseks;
asi seisneb reaalses poliitikas ja reaalses võimus, mitte ainult möödunud sajandil, vaid praegu ja ka tulevikus.“ (EWR 07.02.13). Paul Goble on tungivalt soovitanud ka mitte hetkekski unustada, et „Eestile on 1920. aasta Tartu rahuleping praegu sama tähtis, nagu see oli enne seda, kui Nõukogude Liit oku-peeris Eesti.“ (Postimees 30.05.13). Eesti on olnud rah-vusvaheliselt tunnustatud ja lugupeetud riik 1920. aas-tast alates, vaatamata sellele, et poole sajandi vältel oldi olemas vaid
de jure staatuses. Eestile oleks lausa hukatuslik, kui jätkaksime senini rakendatud välis- ja sisepoliitikat. Et Venemaa Föderatsioon on senini Eestit pidanud Nõukogude Liidust lahkunud liiduva-bariigiks, on täiesti üheselt mõistetavalt sätestatud piir-ilepingus, mille Eesti allkirjastas veebruaris 2014.
Lausa hämmastama panevalt on meie riigi neljas võim oma lugejatele/kuulajatele kinnitanud, et Eestit on senini hästi valitsetud. Ent ometi ei ole meie päeva-lehed ning Rahvusringhääling mitte ainsalgi korral ava-likult analüüsinud, kas „hästi valitsemine“ on põhi-nenud meie põhiseaduses sätestatud õigustel ja kohus-tustel, mida tuleb täita eesti põlisrahvusel, sisserända-jail, riigivõimul ning neljandat võimu moodustaval ajakirjandusel ja Eesti Rahvusringhäälingul.
Julgen järeldada, et neljanda võimu esindajad soovivad, et Eesti oleks edasi suveräänne, nagu ta oli suurema osa rahva hinnangul okupatsioonieelsel ajal. Selle soovi kohaselt peaks neljas võim oma lugejatele/kuulajatele põhjalikult selgitama, kas meie väga väike põlisrahvus saab tagada eesti keele ja kultuuri püsima jäämise Ve-nemaa Föderatsiooni või Euroopa Ühendriigi haldusük-susena. Ilma selles loos käsitlemata Nõukogude Liidu justkui olematuks unustatud väga räiget ja väga pi-kaaegset inimsusevastast kuritegu, peaksid Eesti ko-danikud ja elanikud olema hästi ja erapooletult teavi-tatud, miks pärast 1992. aasta põhiseaduse vastuvõt-mist ei ole nõutud Venemaa Föderatsioonilt:
1.täita baaside lepingus määratud kohustus viia Ees-tist välja Vene väed nii pea, kui sõjaline olukord seda võimaldab, kuid hiljemalt 10 aastat pärast sõja lõppu;
2.heastada Eestile kõik Nõukogude Liidu poolt teki-tatud väga suured majanduslikud ja vaimsed kah-jud („Eesti okupatsioonikahjud ja inimkaotused“ Autor: Jaak Haud, Anto Raukas, Vello Salo, Peep Varju,);
3.paigaldada tagasi Eesti Vabariigi ja Venemaa va-helised maismaa piiritähised Tartu rahulepingus määratud paikadesse.
Eespool esitatud küsimustele vastates tuleks lähtuda ka sellest, et: 16. jaanuaril 1998 allkirjastati Balti Harta, mis sõnastab, et „Ameerika Ühendriikide ning Eesti, Läti ja Leedu vahelised sõbralikud suhted on katke-matult kestnud aastast 1922 alates.“ Veelgi olulisemalt meenutatakse Hartas, et „Ameerika Ühendriigid pole mitte kunagi tunnustanud Eesti, Läti ja Leedu vägivald-set liitmist Nõukogude Liitu aastal 1940, vaid on nende riiklikku iseolemist korduvalt kinnitanud viie sajandi vältel“;
Ameerika Ühendriikide president kohtus taas oma Balti riikide ametivendadega 30. augustil 2013. Kohtumise ühisavalduses kinnitatakse, et „ Ameerika Ühendriikidel on, Balti Hartas määratust ja NATO liitlased olemisest tulenev, sügav ja kestev huvi Eesti, Läti ja Leedu iseseis-vuse, sõltumatuse, territoriaalse terviklikkuse ja jul-geoleku üle.“
Täiendamaks küsimuste vastuseid, tuleks selgitada, miks oli Eestil vaja kinkida Venemaale üks kaheküm-nendik Eesti maa-alast, kui Taru Rahulepingus on Ve-nemaa kohustunud loobuma igavesti kõigist õigustest, mis Venemaal on kunagi olnud eestlaste ja nende maa-ala üle.
Viimasel ajal on osa Eesti kodanikke pidanud vajalikuks muutuda ülemaailmse kogukonna osaks. Teine osa ko-danikke on aga tahtnud oma vaarvanemate poolt loodud suveräänset riiki edasi arendada. Eesti saab olla taas üksmeelselt suveräänne ning tagada eesti keele ja kultuuri igavesti kestmise, kui neljas võim asub taastama ühismeelt, mis avaldus öölaulupidudel, Balti ketis ning suurema osa eestlaste lootuses ning oma maa ja riigi armastuses - nii okupeeritud Eestis, Nõu-kogude Liidu orja- ja surmalaagrites ning ka kõigis de-mokraatlikes riikides, kuhu eestlased olid põgenenud. Vajalik ühismeel saab tekkida või olematuks jääda, kui eespool esitatud küsimustele on pädevalt vastatud ja vastused avalikustatud rahvale vajaliku otsuse tegemiseks. Senini on neljas võim üldiselt määratlenud erakondi ja nende juhte kas „Eesti hea välispoliitika tava“ rakendajateks või eestimeelsuse vastasteks. Ent ometi oleks olnud vaja analüüsida ja õigustatult kri-tiseerida erakondade ja nende juhtide tõekspidamisi ja tegevusi, sest ülima tõenäosusega on kõik oma põhimõtete kaitsjad ikkagi Eestile head soovinud – isegi siis, kui mõni kirjutis või ütlemine oli mõtlematult väl-jendatud.
Jõudu kõigile ühismeele saavutamisel!
Harri Kivilo,
Mitte ühtegi erakonda kuuluv, okupatsioonieelses Eesti kasvanud ja seal 5 aastat teismelisena elanud, Rootsis 7 aastat pagulane olnud, Kanadasse tavalise sis-serändajana läinud ning seal 41 aastat elanud, 26.08.1991 endale antud lubaduse alusel kodumaale naasnud.
