Eesti Vabariigi Valitsusele
Eesti Vabariigi Riigikogule
Pärast 700 aastat orjust sai Eesti 1920 aastal iseseisvaks. Vabadussõja võidu hind oli 2236 langenut ja 13775 haavatut, millele lisandusid sajad punaväe poolt tapetud tsiviilisikud. Kahjuks kaotasime 20 aastat hiljem vabaduse uuesti Molotov-Ribbentropi 23. augusti 1939. a lepingu tulemusena. Tuhanded eestlased tapeti, kümned tuhanded viidi Siberisse, kus paljud neist surid nälja ja haiguste tõttu. Ca 100 tuhat eestlast olid 1944 aastal sunnitud surma ja Siberihirmu tõttu Läände põgenema. Kuigi Eestis Vabariik II Maailmasõjas kellegagi ei sõdinud, kaotasime umbes 200 000 inimest. Kõige suuremad kaotused olid just intelligentsi hulgas, keda rahvuse hävitamiseks oli vaja kõigepealt likvideerida.
1944. a. algul kui rinne oli juba Narva all pommitas punavägi ilma igasuguse sõjalise vajaduseta puruks meie linnad. Ka see oli genotsiid. Punaväe kannul saabunud tsiviilriietuses okupandid hõivasid paljud terveks jäänud korterid koos mööbli ja muu varaga ning elavad neis käesoleva ajani. MRP viiendal aastapäeval 23. 08. 1944 ühendas Stalin Narvataguse ja Setomaa Venemaaga. See toimus sõja ajal okupatsiooni tingimustes ega oma rahvusvahelise õiguse kohaselt mingit jõudu.
Kui me 1991.a. tänu eesti rahva üksmeelde nagu ime läbi taasiseseisvusime, siis õnnestus “Moskva käel” meie põhiseadusesse sisse suruda säte, et Eesti Vabariigi riigipiir on määratletud mitte üksnes Tartu rahuleppega vaid ka “rahvusvaheliste lepingutega”. Vaevalt oli alust arvata, et mõni meie naabritest soovib meile rahvusvahelise lepinguga oma territooriumi loovutada.
Meedia hakkas rahvast töötlema, et NATO-sse ja Euroopa Liitu astumiseks peame igal juhul sõlmima Venemaaga piirilepingu.
Novembris 1996 parafeeris välisminister Siim Kallas Vene välisministri Primakoviga Pedrozavodskis piirilepingu Venemaa diktaadi kohaselt. Selle järgi saaks Venemaa ca 3000 km2 ehk 6% Eesti territooriumist. Meie demokraatlikuks nimetatavas ühiskonnas rahvale lepingust midagi lähemat ei avaldatud. Ainult “Postimees” avaldas lühiteate ja kaardi, millest nähtus, et “piiri õgvendamise” ajendil kavatsetakse Venemaale loovutada veel teatud osa meie maad. Isamaaliit lubas võimulesaamise korral piirileppe küsimuses korraldada referendumi, mida aga pole toimunud vaatamata Laari pikaajalisele valitsusele. Venemaal polnud siis piirilepingut vaja ja hakati venitama ning esitama lisatingimusi.
Nüüd, kui oleme nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus ja Venemaad ei peaks nagu enam kartma ning rahvusvaheline õigus on meie poolt, ei tohiks me Venemaa esimese korralduse peale Moskvasse jooksma lepingut allkirjastama. Praegu ei ole ju enam 1939. aasta sügis. Eesti peaks midagi õppima Venemaa poliitikast.
Nõukogude Venemaa andis 1918. a Baltikumi Saksamaale ja 1920. a tunnistas Baltikumi iseseisvust. Isegi 1939. a baaside lepingus ei esitatud pretensioone Eesti territooriumile. Kui aga olukord muutus Venemaa kasuks, ei tunnistatud enam kokkuleppeid. Rääkimata Jaapanist, kes nõuab tagasi oma saari, juhiksime tähelepanu väikesele Küprosele, kes referendumil lükkas tagasi ettepaneku nõustuda 1/3 oma territooriumi okupeerimisega.
Setode jätmist Venemaa väikerahvaste hävitamise katlasse võib võrrelda laevakapteniga, kes vaatamata sellele, et meri on peegelsile ja päästepaate külluses, ei tee katsetki päästa merre kukkunud madruseid.
Kuigi tõenäosus, et Venemaa meilt jõuga röövitud territooriumid tagastab, on momendil ebatõenäoline, ei tohi me neist vabatahtlikult loobuda. Meil peaks olema häbi tulevaste põlvkondade ees. Eesti taasiseseisvumise tõenäosus XX sajandi 90-ndate aastate alguses oli veel vähem tõenäoline aga teostus siiski.
Me peaksime nõudma Tartu rahulepingus ettenähtud Tartu Ülikooli kunstikogu tagastamist, samuti hiljem röövitud postimuuseumi ja presidendi ametiraha tagastamist.
Eriti küüniline on Venemaa nõue kirjutada piirilepe alla Moskvas ja 9.või 18. mail k.a. kui möödus 60 aastat kahe massimõrvari Hitleri ja Stalini alustatud II Maailmasõja lõpust Euroopas. Ilma Stalini nõusolekuta poleks II Maailmasõda olnud ja kümned miljonid inimesed oleks ellu jäänud. Nüüd kui Stalini poolt vallutatud Ida-Euroopa on Venemaa võimu alt vabanenud, püütakse seadustada väikselt Eestilt vallutatud ala.
Hitler viis meid 700 aastat okupeerinud väikese saksa rahvakillu 1939. a Eestist välja. Kas me ei peaks nõudma Putinilt, et ta kutsuks koju ca 60 korda suurema koguse vene elanikkonda. Sellise koguse vaenulike võõramaalaste Eestisse jätmine ja neile vähehaaval kodakondsuse andmine viib varem või hiljem Eesti liitmisele Leningradi oblastiga kodanike vabal tahtel.
Leiame, et valitsus peaks viivitamatult (seda oli vaja teha juba 1988 aastal) koostama Eesti lühiajaloo ja levitama selle inglisekeelset teksti Euroopa Liidus ja USA-s, et sealsed ametiisikud saaksid Eesti olukorrast aru. Kindlasti toetaks Euroopa Liit meie olukorda tundes ka meid läbirääkimistes Venemaaga. Väide, et Euroopa ei mõista meid, kui me kohe piirileppele alla ei kirjuta, pole usutav. Näiteks võiks tuua USA presidendi kõnet Moskvas pärast ühepäevast Läti visiiti.
Arvamusuuringud on näidanud, et eesti rahva rõhuv enamus ei ole nõus Venemaaga piirileppe allkirjastamisega meile jõuga pealesurutud tingimustel ja kiirustades. Kergekäeliselt antud allkirja ei saa väikeriik enam tagasi võtta.
Teksti autor
Feliks Saarevet