Meid ajendas Teie poole pöörduma sügav mure Eesti Vabariigi kohtusüsteemi olukorra pärast, mis ei ole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja inimõigustega.
Oma ametisse astumisel andsite Te eesti rahvale riigikogu ees vande kaitsta vankumatult Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi. Tundes Teid kui sügavalt ausat ja põhimõttekindlat inimest, ei ole meil kahtlust, et Te seda ka teete.
Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele on "igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele" (§ 12) ja "igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse", kusjuures "kohus järgib põhiseadust ja tunnistab põhiseaduse vastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus" (§15).
Vastavalt põhiseadusele on Eestis kolmeastmeline kohtusüsteem, kusjuures erakorraliste kohtute loomine on keelatud ( §148). Vastalt põhiseaduse paragrahvile 24 on "igaühel õigus olla oma kohtuasja arutamise juures".
Seda inimõigustega seonduvat elementaarset nõuet Eesti kohtusüsteemis ei rakendata, kuivõrd riigikohtu juures tegutseb seadusega sätestamata ja põhiseadusega vastuolus olev nn. loakogu, kes ilma küsimusi sisuliselt arutamata takistab tõe ja õiguse võidulepääsu (loakogu eksimusi tunnistas hiljutises teleesinemises ka riigikohtu esimees).
Seejuures ei kanna loakogu oma voluntaristlike ja sageli asjatundmatute otsuste eest ka mingit juriidilist vastutust. Veelgi enam, ükski senine riigikohtu esimees ega justiitsminister ei ole osanud defineerida loakogu mõistet. Nad ei ole seni suutnud isegi vastata küsimusele, kas loakogu on kohus või ei ole ta seda mitte?
Riigikogu stenogrammist 02.06.97 võib lugeda kunagise justiitsministri Paul Varuli äärmiselt ebakompetentset vastust Dr. Ando Lepsi vastavale küsimusele. Ta vastas sõnaselgelt järgmist: "Kas loakogu poolt asja läbivaatamine ja otsustamine on õigusemõistmine? Tõepoolest, see on üks keskne õigusteoreetiline küsimus. Selles mõistes tuleb tunnistada, et ega termin "õigusemõistmine" ei ole õigusteoorias üheselt määratud.
Kunagisele seaduslikult ametisse nimetatud justiitsministrile Paul Varulile kuuluvad ka järgmised põhiseadusega "haakuvad" mõtted, mis meid kui Eesti Õigusjärgsete Omanike Liidu esindajaid eriti valusalt riivavad: "Kui me peaksime omandireformi hakkama lahendama põhiseadusest lähtuvalt, siis jääbki reform toimumata!" Jätkates aga loakogu teemal tsiteerigem alljärgnevalt riigikohtu esimeest härra Uno Lõhmust, kes väitis, et:" Riigikohtu loakogu ülesannete hulka ei kuulu otsustamine, kas avalduse esitaja õiguslikud argumendid (seega ka viited seadusele) on põhjendatud või mitte. Avalduse põhjendatuse üle otsustab kohus asja läbivaatamisel". Seda oli tal väga lihtne lubada, sest ta ju teab imehästi, et enamasti asi riigikohtusse ei jõua ja õigusemõistmine on tema poolt juhitavas asutuses poolel teel põhiseaduse vastaselt läbi lõigatud.
Sellist Eesti Vabariigi Riigikohtu tegevust iseloomustas tuntud saksa jurist dr. P.-F. Krienitz järgmiste sõnadega: "Menetlusloast andmisest keeldumine on raskeim õigusrikkumine, mis tähendab, et inimese väärikusse on fundamentaalselt sekkutud ning tee õiguse saavutamisele on järsult ära lõigatud!"
Härra president! Me loodame, et Te jagate dr. Krienitzi seisukohta.
Teatavasti Eestis on seadusandlik võim, täitevvõim ja kohtuvõim lahutatud, kusjuures vastavalt põhiseaduse paragrahvile 146 on kohtu sõltumatus defineeritud lihtsalt ja selgelt:"Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega".
Sellest riigikohus aga kinni ei pea. Näiteks riigikohtu halduskolleegiumi määruses 07.06.1999 (vt. RT III,20,189) märgib kohus seadusandjaga kooskõlastamatult, et "Põhiseaduse §146 sätestatud kohtu sõltumatuse põhimõte tähendab, et kohus on konkreetses asjas sõltumatu teistest võimuharudest - seadusandlikust võimust ja täitevvõimust".
Sellega avab riigikohus rohelise tee eri astme kohtute, kohtunike ja advokaatide omavahelisele mõjustamisele, kaasa arvatud altkäemaksud ja ähvardused, mis pole Eesti reaalses tegelikkuses mitte just haruldased.
Veelgi enam, Eesti Vabariigi Riigikohtu halduskolleegium oma 22.03.1999 määrusega nr. 3-3-1-6-99 (vt. RT 111 1999,10,102) läks teadlikult otsese ja kuritahtliku võltsingu teele.
Eesti Vabariigi kõrgeim kohus tsiteeris ja pani jutumärkidesse omandireformi aluste seaduse rakendamise otsuse punktis 5 kasutatud termini asemel kirja ORAS §4 sätted. Selle "osava" võltsingu tulemusel jäävad kümned õigusjärgsed omanikud uuesti ilma juba rohkem kui 5 aastat tagasi neile seaduslikult tagastatud varast. Riigikohtu selline "lahend" on kujukaks näiteks riigi- ja kohtuvõimu omavolist Eestis ja aluseks uutele seadusrikkumistele eespoolmärgitud "lahendi" baasil.
Kõrgesti austatud härra president!
Iga päev pöörduvad meie liidu poole kohtutes petetud ja loakogus oma põhiseaduslikest õigustest ilma jäänud kodanikud abi saamiseks. Me ei ole saanud neid nende põhjendatud taotlustes aidata. Teile on põhiseadusega antud õigus vastavateks järelepärimisteks.
Teie valimisega presidendiks on rahvas tärganud lootus ka ausaks kohtumõistmiseks.
Palume Teid selgitada riigikohtu loakogu vastavus Eesti Vabariigi põhiseadusele. Kuivõrd riigikohtu esimees Uno Lõhmus pole taganud riigikohtus seaduslikkust ja ausat kohtumõistmist, palume me Teid, härra president, algatada seaduses ettenähtud korras tema vabastamine talle ilmselgelt ülejõukäivast ametist.