Lugupeetud President Toomas Hendrik Ilves
Lugupeetud Peaminister Andrus Ansip ja Vabariigi Valitsuse liikmed
Lugupeetud Riigikogu esimees Ene Ergma ja Riigikogu liikmed
Lugupeetud Riigikohtu esimees Märt Rask ja Riigikohtu liikmed
Lugupeetud Õiguskantsler Allar Jõks
Iustitia fundamentum regnorum est - õiglus on riigi alus.
28.10.2007.a. möödub 5 aastat Riigikohtu otsusest, millega tunnistati põhiseadusevastaseks Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lõige 3 ja kohustati Riigikogu viima põhiseadusevastane säte vastavusse põhiseadusega.......
AVALIK PÖÖRDUMINE
Tallinnas, 28. oktoobril 2007.a.
Lugupeetud President Toomas Hendrik Ilves
Lugupeetud Peaminister Andrus Ansip ja Vabariigi Valitsuse liikmed
Lugupeetud Riigikogu esimees Ene Ergma ja Riigikogu liikmed
Lugupeetud Riigikohtu esimees Märt Rask ja Riigikohtu liikmed
Lugupeetud Õiguskantsler Allar Jõks
Iustitia fundamentum regnorum est - õiglus on riigi alus.
28.10.2007.a. möödub 5 aastat Riigikohtu otsusest, millega tunnistati põhiseadusevastaseks Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lõige 3 ja kohustati Riigikogu viima põhiseadusevastane säte vastavusse põhiseadusega. Riigikogu ei täitnud aastaid Riigikohtu otsust, mistõttu tekkis enneolematult absurdne olukord - Eesti õigusruumis vegeteeris põhiseadusevastane norm ja liikvele läks “must huumor”, et Riigikohtu otsused polegi täitmiseks. Riigikohus tunnistas 12.04.2006.a. otsusega ORAS § 7 lg 3 kehtetuks alates 12.10.2006.a.. Riigikohtu 6.12.2006.a. otsusega kohaldati ORAS § 7 lg 3 kehtetust tagasiulatuvalt ning kohustati analoogsetes asjades Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel 1941. aastal Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastama ja kompenseerima omandireformi üldistel alustel ja üldises korras. Kahetsusväärselt jätkub tänaseni kehtetu normi alusel eristatud isikute grupi ebavõrdne kohtlemine. Sellest saab teha kurva järelduse – Eesti riik ei taga võrdset kohtlemist, sest Riigikohtu otsustes sisalduvatest regulatsioonidest vaadatakse ignoreerivalt mööda.
31.05.2007.a. esines Riigikohtu esimees Märt Rask Riigikogus ülevaatega kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta ja vastas küsimustele, kas seadusandja peab vastu võtma täiendavaid regulatsioone pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist. Märt Rask nimetas: “Riigikohus on saanud järjest küsimusi, kas ORAS-e § 7 lõige 3 kehtib või ei kehti. Me oleme välja töötanud piltlikult öeldes blanketi, kus ütleme, et ei kehti. Ühiskond võib-olla ei ole täies ulatuses seda teadvustanud, et omandireform tuleb lõpule viia üldistel alustel ja üldises korras. Erandeid tegemata ka nende osas, kes Saksamaale ümber asusid. See on üldine õiguslik regulatsioon ja jääb seadusandja otsustada, kas seal mingi eriregulatsioon luuakse või mitte.”
Märt Rask kinnitas Riigikogu ees selgelt ja ühemõtteliselt, et puuduvad takistused kõikide nende isikute suhtes, kes on esitanud õigeaegselt vara tagastamiseks avalduse, sõltumata sellest, kas need on seni läbi vaatamata või läbi vaadatud ja hiljem tühistatud, läbivaatamiseks omandireformi seaduse üldistel alustel ja korras. See tähendanuks kõigi avalduste läbivaatamist kuue kuu jooksul. Tänaseks pole Riigikohtu otsust täidetud, sest ühegi isiku avaldust pole seni läbi vaadatud. On taunimisväärne, et Riigikogu näitas negatiivset eeskuju, kuidas pole vaja täita Riigikohtu 28.10.2002.a. otsust ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonid omakorda näitavad eeskuju, kuidas pole vaja täita Riigikohtu 12.04.2006.a. ja 6.12.2006.a. otsuseid. Mis signaali me sellega ebavõrdselt koheldud inimestele, ühiskonnale ja maailma saadame?
Kutsun analüüsima ja leidma kiireid lahendusi isikute ebavõrdse kohtlemise lõpetamiseks ja Riigikohtu otsuste täitmiseks, mis kokkuvõttes teenib vaid üht eesmärki – lõpetada Eestis põhiseaduse rikkumine. Just ühe põgenikegrupi ebavõrdne kohtlemine on aastate jooksul ajendanud erinevaid riiklike institutsioonide juhte tegema karme õiguspoliitilisi avaldusi, millest vaid mõned on käesolevas pöördumises ära nimetatud.
Võrdse kohtlemise põhimõte on sätestatud põhiseaduse § 12 lõikes 1, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Riigikohus leidis 17.03.2003 otsuses asjas nr 3-1-3-10-02 järgmist: “Üldkogu tuletab meelde, et põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise võrdsuspõhiõiguse, mille kaitseala hõlmab kõik eluvaldkonnad, riivega on tegemist siis, kui leiab aset ebavõrdne kohtlemine, Põhiseaduse § 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust.”
Riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004.a. otsuses asjas nr 3-4-1-7-03 on nimetatud: “Põhiseaduse § 12 esimese lõike esimene lause tagab võrdsuse õiguse kohaldamisel. Riigikohus on korduvalt märkinud, et põhiseaduse § 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi."
Õiguskantsler Allar Jõks nimetas 19.01.2006.a. Riigikohtule saadetud kirjas järgmist: ”On äärmiselt kahetsusväärne, et Riigikogu ei ole enam kui 3 aasta jooksul täitnud Riigikohtu otsust (28.10.2002.a.) ning rakendanud abinõusid põhiseaduse rikkumise lõpetamiseks. Leian endiselt, et tegu on õigusriigi aluseid kahjustava ja põhiseadusevastase tegevusega. /---/ Leian, et ORAS § 7 lg 3 on vastuolus põhiseaduse § 13 lõikega 2 ning §-ga 14 nende koostoimes ning tuleks tunnistada kehtetuks.”
Peaminister Andrus Ansip kinnitas 9.02.2006.a. ajalehes Eesti Päevaleht avaldatud intervjuus, et riik peab ühtemoodi suhtuma nii Siberisse küüditatud inimestesse kui 1941. aasta ümberasujatesse, kes hülgasid Eesti surmahirmust, rõhutades: “Nad ei lahkunud Hitleri esimesel kutsel, seetõttu koheldi neid Saksamaal kohati reeturitena.” Peaminister Andrus Ansip leidis, et õiguskonflikti ületamiseks tunnistab Riigikohus ORAS § 7 lg 3 kehtetuks (vt http://www.epl.ee/artikkel_311....
Peaministril on õigus. 1939. aastal jaotati Euroopa Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud Molotov-Ribbentropi salapaktidega huvipiirkondadeks, mille all tuli mõelda nende riikide poolt okupeerimisele kuuluvat ala, kus kummalgi oli õigus käituda oma suva järgi, sealhulgas ka inimesi küüditada. Seega on Siberisse küüditatud käsitletavad samuti inimgrupina, kes lahkusid Eestist Saksamaaga sõlmitud lepingute alusel. Nagu needki 16.06.1940.a. Eesti kodakondsust omanud eri rahvustest isikud (s.h. eestlased, rootslased, juudid), kes lunastasid 1941. aasta algul pileti Saksa riigi omandis olnud põgenikelaevale. Sõjaaegse valu, piinade ja keeruliste elusaatuste kirjeldamine ei ole käesoleva pöördumise eesmärgiks, nendega seotud isikute järglaste ebavõrdne kohtlemine omandireformi raames aga küll. Peaministri väite toetamiseks toon ära Aleksander Kütti loo, mis on avaldatud 15.02.2006.a. Postimehes. Aleksander Kütt läks Vabadussõtta koolipoiste pataljonis ja sai medali elupäästmise eest. 1938. aastal autasustati teda riikliku teenetemärgiga. Okupatsiooni alguspäevadel tembeldati ta rahvavaenlaseks ja tagandati ametikohtadelt. Ainukeseks võimaluseks ellu jääda oli põgeneda 1941. aastal Saksamaale. Kuni surmani (1968.a.) pühendus ta vabadusvõitlusele, tegutsedes eksiilis Eesti Vabariigi majandusministrina, Euroopa Ikestatud Rahvaste Esinduskogu esimehena, Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu liikmena, Vaba Eesti Komitee liikmena.
Et mitte kõrvale kalduda käesoleva pöördumise raamistikust, lisan veel ühe faktiliselt tõendatud juhtumi, kus isik eksisteeris põgenikelaeva nimekirjas, kuid jäi Eestisse ja küüditati 1941. aasta juunis rahvavaenlasena Siberisse.
Riigikohtu esimees Märt Rask ütles 8.06.2006.a. Riigikogu ees, peatudes suutmatusel enam kui kolme aasta jooksul lahendada Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel seisuga 16.06.1940.a. Eesti kodakondsust omanud isikute varaga seonduvaid õiguslikke küsimusi, järgmist: "Kestev otsustusvõimetus, mille tulemusena ei suuda parlament lõpetada põhiseadusevastast olukorda, ei ole õigusriigi jaoks väikesema tähendusega kui peaministrile umbusalduse avaldamine, mille puhul põhiseadus annab Vabariigi Presidendile võimaluse valitsuse ettepanekul välja kuulutada Riigikogu erakorralised valimised".
Püstitan mõned küsimused, mille üle on kõigil adressaatidel võimalik mõelda ja tegutseda vastavuses põhiseadusega. Julgen selles protsessis oma seisukohta avaldada, kuna olen omandireformi raames esindanud nii omanikke kui üürnikke.
Miks ikkagi olid autoriteetsete institutsioonide juhid sunnitud tegema niivõrd karme avaldusi? Kui suur on isikute grupp, keda ebavõrdselt koheldakse? Kas 1941. aastal Saksamaale põgenenutele on varasemalt vara tagastatud või on kõik avaldused seni lahendamata? Kuidas edasi?
Vastuse, kui suur on Eestis ebavõrdse kohtlemise alla langenud isikute grupp, annab Rahandusministeeriumi (RM) 27.01.2006.a. kiri nr 1-1.13/805 Riigikohtule, kus on nimetatud:
· Tallinna Linnavalitsus on varasemalt võtnud 78 isiku suhtes vastu hoonete tagastamise korralduse, 83 isiku suhtes maa tagastamise või mittetagastamise korralduse, 97 isikule on määratud vara eest kompensatsioon, mis on välja makstud, 60 juhul (sh on juhtumid, kus vara ei olnud veel tagastatud või oli juba tagastatud ja tühistati ka tagastamisotsus) on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni varasem positiivne otsus õigustatud subjektiks tunnistamise kohta hiljem ära muudetud. Enamik (umbes 2/3) tühistatud tagastamisotsustest on varem õigustatud subjektiks tunnistatud isikute poolt kohtus vaidlustatud. 34 toimiku puhul ei ole reaalseid vara tagastamise või kompenseerimise otsuseid langetatud. Kinnistuna on kantud kinnistusraamatusse 65 maatükki ning 35 juhul on kinnistu peale selle tagastamist võõrandatud kolmandale isikule. Tagastamisele või kompenseerimisele kuuluvate objektide hulgas olevates elamutes on 14 juhul korterid üürnikele erastatud. Paljudel tagastamisjuhtudel on Tallinna linn esitanud või kavatseb esitada õigusliku aluseta omandatud vara tagastamise nõude. Esitatud nõuetest on väga vähesed jõudnud jõustunud kohtuotsuseni.
· Tartu linnas on lahendatud kõik vara tagastamise või kompenseerimise taotlused, neist 4 kinnistut on tagastatud ja 26 kompenseeritud.
· Üksikuid kinnistuid on tagastatud või kompenseeritud teistes maakondades.
RM andmed kinnitavad, et seni lahenduseta vara tagastamise avaldused on seotud 99%-lt Tallinna linnaga (RM 27.01.2006.a. kirjale tuginedes saaks väita ka 100%). Seega on tegemist Tallinna keskse probleemiga. Saab asuda seisukohale, et kuni 2.03.1997.a., mil omandireformi aluste seadusesse kirjutati esmakordselt sisse § 7 lg 3, toimus 1941. aastal Saksamaale põgenenud isikute järglastele vara tagastamine ja kompenseerimine omandireformi üldistel alustel ja korras. Kõikjal Eestis. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine toimus esmalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni poolt läbiviidud haldusmenetluses tehtud otsuse alusel, millele tuginedes tagastas valla- või linnavalitsus korraldusega isikule vara.
Kehtetu ORAS § 7 lg 3 seostatav inimeste grupp jaguneb aastatel 1991-1997 ja hiljem omandireformi raames toimunu alusel Tallinna näite varal 3 rühma:
1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjon (komisjon) pole isikute avaldusi läbi vaadanud. See grupp inimesi on rõhuvas vähemuses.
2. Komisjon on tunnistanud isikud omandireformi subjektideks ja neile on linnavalitsuse poolt vara tagastatud. Osa positiivsetest subjektiotsustest on ORAS § 7 lg 3 alusel valikuliselt tunnistatud kehtetuks aastatel 1997-2001 kas komisjoni algatusel või kohtute juhiste alusel, millele tuginedes on Tallinna linn tühistanud vara tagastamise otsused ja asunud vara kohtu kaudu tagasi nõudma. Just valikuliselt, mille kinnituseks toon näite ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni tegevusest. Ühel ja samal istungil (3.12.2001.a.) on otsustatud ühel juhul tühistada isiku õigustatud subjektiks tunnistamise otsus viitega ORAS § 7 lg-le 3 ja jätta tema avaldus läbivaatamata ja teisel juhul on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 3.12.2001.a. otsusega nr 12271 tühistatud varasem sama komisjoni 19.06.1998.a. otsus nr 10070, millega ÕVVTK Tallinna linnakomisjon jõustas oma 15.08.1995.a. otsuse põhjendusega, et 1941. aastal Saksamaale põgenenud isiku õigusjärglasel on kaalukas ja õigustatud huvi, et varasemalt vastuvõetud komisjoni otsus jääb kehtima.
Saab asuda seisukohale, et kohtud on puupüsti täis Tallinna linna algatatud vara tagasinõude menetlusi. Viitan Õiguskantsleri poolt analoogses asjas Tallinna Linnavalitsusele 9.09.2005.a. saadetud kirjale nr 14-1/051125/00505114, kus nimetatakse juba tagastatud vara tagasinõudmist otsesõnu sundvõõrandamiseks, mis on kaitstud põhiseaduse §-ga 32. Osadel juhtudel nõutakse kohtu kaudu tagasi vallasvara, osadel juhtudel kinnisvara, millest omakorda osa on edasi võõrandatud. Paljudel juhtudel on “heade inimeste poolt” soovitatud mitte tasuda üürimakseid, mistõttu on kohtutes mitmeid üürivaidlusi. Kui omanikule üüri ei tasuta, pole võimalik teha vajalikul määral investeeringuid ja tasuda pangalt võetud makse. Suur osa pooleliolevaid kohtuasju on Tallinna linn suunanud uute omanike vastu, kes on ostnud tagastatud vara ajal, mil subjektiotsused ja vara tagastamist võimaldanud Tallinna linna korraldused olid õigusjõus. Aastaid kestvate vaidluste tulemusel ei saa uus omanik tasuda ostuks võetud laenu ega vara vabalt käsutada ja neid ähvardab pankrott. Kuna õigusvastaselt võõrandatud vara omanike järglased (lapsed) on valdavalt eakad inimesed, on tekkinud olukord, kus vara tagastati neile, kui nad olid tähistamas 70-ndat või 75-ndat juubelit ja pooleliolevate kohtumenetluste ajal on nad tähistanud 80-ndat või 85-ndat juubelit, osa neist on surnud võrdset kohtlemist ära ootamata.
Sellesse gruppi kuulub samuti kohtuvaidlus Bodemannid vs ÕVVTK Tallinna linnakomisjon, milles tehtud otsusega tunnistas Riigikohus ORAS § 7 lg 3 kehtetuks alates 12.10.2006.a. ja rakendas sätte kehtetust tagasiulatuvalt 6.12.2006.a. otsusega. Riigikohus jõustas varasemad komisjoni 1993. aasta ja 1994. aasta otsused nende koostoimes. Kohtuvaidlus sai alguse, kui ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tühistas 19.08.2002.a. otsusega nr 12421 sama komisjoni 22.11.1993.a. otsuse nr 1272 ja 28.02.1994.a. otsuse nr 1272/186, millega oli omandireformi objektiks loetud Tallinnas Wiedemanni 11 asuv elamu ja krunt ning omandireformi õigustatud subjektiks U.Hamburg, kelle ema J.Hamburg oli nimetatud elamu omanik õigusvastase võõrandamise ajal 1941. aastal. 2002. aastal tühistas linnakomisjon oma 1993. aasta ja 1994. aasta otsused sellepärast, et õigusvastaselt võõrandatud elamu endine omanik J.Hamburg lahkus 10. jaanuaril 1941 NSVL-i ja Saksa riigi vahel sõlmitud lepingu alusel Eestist. Linnakomisjon põhistas vaidlustatud otsust ORAS § 7 lg-ga 3, mis nägi ette Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikutelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise üksnes riikidevahelise lepingu alusel.
3. Komisjon on tunnistanud isikud omandireformi subjektideks, kuid otsus on tühistatud enne vara tagastamist. Enamus neist on kohtutes vaidlustatud.
Tallinna linna esindajad on pooleliolevates kohtuasjades nimetanud, et teise ja kolmandasse rühma kuuluvate isikute suhtes tuleb omandireform lugeda lõppenuks ORAS § 7 lg 3 alusel varasemalt tühistatud subjektiotsuste alusel, kuid mis täna on formaalselt kehtivad. Kohtud on selgitanud Tallinna linna esindajatele, et Riigikohtu viidatud otsused on täitmiseks kohustuslikud ja kõik varasemalt tühistatud õigusvastaselt võõrandatud varaga seotud otsused tuleb üle vaadata, vastasel juhul ei vasta haldusorgani tegevus eesmärgipärasuse ja legitiimsuse nõudele.
Järgnevalt annan lühiülevaate põhiseadusliku konflikti senisest reguleerimisest, millest väljatoomisel on võtmeroll olnud Riigikohtul. On kahetsusväärne, et Tallinna linn Riigikohtu otsuseid ei täida, millest tulenevalt jätkub põhiseaduslik kriis ja isikute ebavõrdne kohtlemine.
Nagu nimetatud, näitas Riigikogu aastaid üles suutmatust lahendada ise põhiseadusevastane olukord. Nii esitas 1999. aasta maikuus Vabariigi Valitsus eelnõu ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamiseks ja seaduse "Vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra kehtestamise kohta" §-i 1 lõppu järgmise lause lisamiseks: "Reaalse repressiooniohu tõttu mahajäetud varaks loetakse ka vara, mille Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist 1941. aastal lahkunud isikud Saksamaale ümberasumisel üle andsid või muul viisil maha jätsid", mis jäigi eelnõuks. Viitan veelkord Märt Raski poolt (tookord justiitsministrina) 26.01.2000.a. Riigikogu ees Vabariigi Valitsuse nimel öeldule: “Kui teile ei ole see lähenemisviis vastuvõetav ja te tahate kindlasti eristada ühte inimgruppi teistest nahavärvi, rahvuse või millegi muu põhjal, siis see on teie lähenemisnurk, mida minu arvates ei saa Eesti Põhiseaduse järgi aktsepteerida. Eelnõu lähtub, kordan veel kord, seisuga 16. juuni 1940 Eesti kodanike võrdse kohtlemise printsiibist.”
2001. aastal algas Tallinna Halduskohtus menetlus, kus kohtunik otsustas mitte kohaldada ORAS § 7 lg-t 3 selle põhiseadusevastasuse tõttu, mis jõudis Riigikohtusse.
28.10.2002.a. otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 tunnistas Riigikohtu üldkogu ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes ning kohustas seadusandjat viima sätte kooskõlla õigusselguse põhimõttega seetõttu, et seadusandja polnud täitnud oma kohustust sõnastada piisavalt arusaadavalt 1941. aastal sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunute ning neile kuulunud vara kasutajate õigused.
Esimene märk, et Riigikohtu üldkogu võtab lõplikult seadusandliku initsiatiivi Riigikogult üle, väljendub Riigikohtu üldkogu 12.04.2006.a. osaotsuses asjas nr 3-1-63-05 (Bodemannid vs ÕVVTK Tallinna linnakomisjon), millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks alates 12.10.2006.a. juhul, kui Riigikogu ise 6 kuu jooksul ei tühista või ei muuda ORAS § 7 lg 3. Üldkogu pidas vajalikuks 12.04.2006.a. osaotsuse punktis 32 nimetada: “Üldkogu rõhutab, et teistkordne ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse tuvastamisega piirdumine ilma sätet kehtetuks tunnistamata ei aita kaasa olukorra lahendamisele. Aastaid kestnud põhiseadusevastase olukorra lõpetamiseks tuleb ORAS § 7 lg 3 tunnistada kehtetuks. Sätte kehtetuks tunnistamine lõpetaks õigusselgusetuse nii ümberasunute kui ka neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud majade üürnike jaoks. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga 1941. aastal sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, samuti ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks tuleb läbi vaadata”.
14.09.2006.a. võttis Riigikogu vastu ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise seaduse, mille §-ga 1 tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks, § 2 lõikes 1 nimetati, et käesoleva seaduse §-st 1 ei tulene õigust esitada uusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi ja § 2 lõikes 2 nimetati, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalikud komisjonid vaatavad üheksa kuu jooksul alates käesoleva seaduse jõustumisest omal algatusel läbi kõik õigusvastaselt võõrandatud vara kohta esitatud avaldused, mis jäeti läbi vaatamata EV omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3 tõttu.
President jättis 20.09.2006.a. otsusega nr 1065 nimetatud seaduse välja kuulutamata ning tegi Riigikogule ettepaneku seadust uuesti arutada ja viia see põhiseadusega kooskõlla. 27.09.2006.a. võttis Riigikogu seaduse muutmata kujul uuesti vastu, mille President jättis uuesti välja kuulutamata ning esitas 4.10.2006.a. Riigikohtule taotluse tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Presidendi taotlus laekus Riigikohtusse 6.10.2006.a. Enne Riigikohtus asja läbivaatamise otsustamist muutus ORAS § 7 lg 3 kehtetuks Riigikohtu üldkogu 12.04.2006.a. osaotsuse alusel.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse kolleegium tegi Presidendi 6.10.2006.a. taotluse osas 31.01.2007.a. otsuse asjas nr 3-4-1-14-06, millega tunnistati Riigikogu menetletuses olnud ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise seadus põhiseadusvastaseks, kuna see kohtles erinevaid ümberasunute rühmasid (gruppe) ebavõrdselt. Otsuse punktis 29 nimetab Riigikohus: “Vaidlustatud seadus näeb ette, et õigus menetlusele tagatakse nendele ümberasunutele, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldus on jäetud läbi vaatamata, samas kui nendel ümberasunutel, kelle vara tagastamise ja kompenseerimise avaldused jäeti rahuldamata, oma õiguste realiseerimise võimalused puuduvad.”, punktis 30 leidis Riigikohus: ”Kuna vaidlustatud seadus tagab üldise kaitseõiguse koosmõjus üldise menetlus- ja korraldusõigusega vaid ühele isikute grupile, esineb samaaegselt ka üldise võrdsusõiguse riive.”
Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused on kohustatud võrdse kohtlemise põhimõtet süstemaatiliselt ja eesmärgistatult edendama. Nende ülesanne on muuta tingimusi ja regulatsioone, mis takistavad võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamist. Riigikohus on seadusandja eest kehtestanud ORAS § 7 lg 3 kehtetusest tulenevad praktilised õiguslikud regulatsioonid järk-järgult järgmiste lahenditega:
1) Riigikohtu üldkogu 12.04.2006.a. osaotsusega asjas nr 3-1-63-05 tunnistati põhiseadusvastane ORAS § 7 lg 3 kehtetuks alates 12.10.2006.a.,
2) Riigikohtu üldkogu 6.12.2006.a. otsusega asjas nr 3-3-1-63-05 kohustati analoogsetes asjades Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras” (otsuse punkt 5) ja rakendati ORAS § 7 lg 3 kehtetust tagasiulatuvalt (otsuse punkt 9). Riigikohtu üldkogu otsusega ennistati olukord, mis eksisteeris 1993. aastal ja 1994. aastal, millele viitab üheselt otsuse punkti 9 sõnastus: Üldkogu rahuldab B.Bodemanni ja T.Bodemanni kassatsioonkaebuse ja nende poolt halduskohtule esitatud kaebuse ning tühistab nii halduskohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse ja linnakomisjoni 19. augusti 2002.a. otsuse nr 12421. Seega jäävad jõusse linnakomisjoni 22. novembri 1993.a. otsus nr 1272 ja 28. veebruari 1994.a. otsus nr 1272/186 nende koostoimes”,
3) Riigikohtu põhiseaduslikkuse kolleegiumi 31.01.2007.a. otsusega asjas nr 3-4-1-14-06, millega lahendati Vabariigi Presidendi taotlus tunnistada EV omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seadus põhiseadusega vastuolus olevaks, anti selge juhis edaspidi läbi vaadata ka need vara tagastamise või kompenseerimise taotlused, mis küll algselt rahuldati, kuid mille suhtes tehtud otsus tunnistati hiljem kehtetuks.
Alates 12.10.2006.a. on tegemist uue õigusolustikuga, kus ühe isikute grupi suhtes varasemalt valikuliselt kohaldatud õigusnorm ORAS § 7 lg 3 Eesti õigusruumis enam ei eksisteeri. Väärib rõhutamist, et Riigikohtu üldkogu ei pidanud kaasuses Bodemann vs ÕVVTK Tallinna linnakomisjon puhul vajalikuks formaalset lähenemist, vaid vastupidiselt, üldkogu otsusega nähti vajadust asja sisuliseks lahendamiseks ja endise olukorra ennistamiseks. Saab asuda seisukohale, et pöördumise lk 4-5 nimetatud teise ja kolmanda grupi isikute õiguslik seisund on sarnane B.Bodemanni ja T.Bodemanni omale, sest vaidlus puudub vara õigusvastases võõrandamise üle.
ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil lasub tingimusteta kohustus lahendada kõigi, ka teise ja kolmandasse rühma kuuluvate isikute avaldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks, s.t. komisjon peab uuesti läbi vaatama ja ennistama tagasiulatuvalt ka neile isikutele vara tagastamise eelse olukorra analoogselt Riigikohtu 6.12.2006.a. otsusega asjas nr 3-3-1-63-05 punktis 9 antud regulatsiooniga. Kuna Riigikohus on rakendanud analoogses kaasuses ORAS § 7 lg 3 kehtetust tagasiulatuvalt, on ära langenud õiguslikud alused nende isikute suhtes varasemalt ORAS § 7 lõike 2 alusel tehtud positiivse subjektiotsuse tühistamiseks.
ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ei saa ühele omandireformi subjektide ringi kuuluva isikute grupile keelduda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisest ka varasemalt tehtud jõustunud kohtulahendi alusel põhjusel, et vara tagastamise taotlused küll algselt rahuldati, kuid mille suhtes tehtud otsused tunnistati hiljem kehtetuks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil lasub kohustus isikute avaldused Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a. määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 36 alusel uuesti läbi vaadata põhjusel, et pärast komisjoni otsuse tegemist on ilmnenud uus asjaolu - ORAS § 7 lg 3 on tunnistatud põhiseadusevastaseks ja kehtetuks.
ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni tahtmatus tunnistada isikute põhiõigusi ja tahtmatus kohelda neid võrdselt teiste isikutega, näitab tahtmatust mitte alluda Riigikohtu regulatsioonidele, mis annab ohtliku signaali ühiskonda, sest Riigikohtu autoriteet on seatud kahtluse alla.
Viimaks tahaks lühidalt peatuda Eestis seni vastu võtmata võrdse kohtlemise seadusel (VKS). Vastavalt valitsuse tööplaanile oli justiitsministeeriumi ülesandeks esitada VKS eelnõu Riigikogule vastuvõtmiseks juba 2003. aastal, mille tunnustatakse õiguse osana nõukogu direktiivis 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte, sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust, sätestatu. 28.06.2006. a saatis Euroopa Komisjon Eestile ametliku kirja, mis puudutab nõukogu 29.06.2000.a. direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust, ülevõtmist. 3.01.2007.a. saatis Euroopa Komisjon Eestile ametliku kurjema sisuga kirja, mis puudutab nõukogu 27.11.2000.a. direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, ülevõtmist. Ametlikus kirjas leiab komisjon, et Eesti ei täida direktiividest 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ tulenevaid kohustusi. 3.01.2007.a. See kiri tähistas esimest formaalset sammu Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 226 järgses rikkumismenetluses, mis sisus tähendab, et Euroopa Komisjon on alustanud rikkumismenetlust, kuna Võrdse kohtlemise seadust pole seni vastu võetud.
Eelmine Riigikogu koosseis reageeris Euroopa Komisjoni 3.01.2007.a. kirjale VKS eelnõu menetlusse võtmisega, mis lõpetati, kui parlamendi volitused lõppesid. VKS eelnõu seletuskirja kohaselt vastab see põhiseadusele ning kirjutab täpsemalt lahti võrdsuspõhiõiguste kaitset sätestava § 12. Lisaks põhiseadusele oli eelnõu kooskõlas järgmiste rahvusvaheliste ja Euroopa Liidu õigusaktidega, s.h. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga, Euroopa Liidu lepinguga, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooniga, Kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga, Rahvusvahelise konventsiooniga rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, nõukogu 29. juuni 2000. a direktiiviga 2000/43/EÜ, nõukogu 27. novembri 2000. a direktiivi 2000/78/EÜ.
Miks pole VKS-i Riigikogu poolt siiani vastu võetud? Kas põhjus seisneb selles, et VKS § 1 (eelnõu kohaselt) eesmärgiks on tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rassi, rahvuse (etnilise kuuluvuse), nahavärvuse, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, varalise ja sotsiaalse seisundi, vanuse, puude, seksuaalse suundumuse või muu tunnuse alusel, millega sisuliselt laiendatakse põhiseaduse § 12 reguleerimisala? VKS eelnõu § 3 lg 1 ütleb otsesõnu välja, et diskrimineerimine on põhjendamatu ebavõrdne kohtlemine käesoleva seaduse § 1 lõikes 1 nimetatud tunnuse alusel, sama sätte lg 2 kohaselt on diskrimineerimine otsene, kui käesoleva seaduse § 1 lõikes 1 nimetatud tunnuse alusel koheldakse ühte isikut halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist isikut samalaadses olukorras ja sama sätte lg 4 kohaselt on diskrimineerimine kaudne, kui näiliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab isikute grupi käesoleva seaduse § 1 lõikes 1 nimetatud tunnuse alusel teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda.
Põhiseaduses § 3 lõike l kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Nagu nähtub VKS eelnõu seletuskirjast, on see eelnõu vastavuses põhiseadusega ja tuleks kiiremas korras vastu võtta. See laiendaks isikute õigusi. Isikul on õigus usaldada riiki ning oodata, et riik järgib oma tegevuses õigusriigi, õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet.
Lõpetuseks.
Isikul on õigus oodata, et riik või riigi poolt seatud isik ei käitu sõnamurdlikult ega kahepalgeliselt, nagu on juhtunud käesolevas pöördumises nimetatud isikute rühmaga (grupiga).
Omandireformi aluste seaduse järgi vastutab omandireformi käigus vara tagastamise või kompenseerimise läbiviimise eest riik, kes on delegeerinud korraldamise õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonidele ning valla- ja linnavalitsustele. Riigikohus on tegutsenud ORAS § 7 lg 3 kehtetusest tulenevalt regulatsioonide loomisel riigi nimel ja need on riigi nimel täitmiseks. Võttes aluseks RM arvandmed, nähtub, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ignoreerib riigi poolt loodud regulatsioone. Olukord oleks lihtsalt lahendatav, s.t. isikute ebavõrdne kohtlemine lõpeks, kui ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ise täidaks omandireformi seadust. Kuna komisjon eirab oma otseste kohustuste täitmist, on ainuke võimalus komisjonile selgelt ja ühemõtteliselt teada anda, et omandireformi seadust tuleb 1941. aastal Saksamaale põgenenud (ümberasunud) isikute suhtes Riigikohtu regulatsioonide alusel rakendada üldistel alustel ja üldises korras. Seda sõltumata asjaolust, kas õigeaegselt vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud avaldused on seni läbivaatamata, läbivaadatud ja hiljem kehtetuks tunnistatud või rahuldamata jäetud.
Kes peaks andma selge ja ühemõttelise signaali ühiskonda, et pöördumises nimetatud isikute gruppi peab kohtlema võrdselt teiste omandireformi subjektidega. Arvan, et igal adressaadil on selles oma roll. Kuna ühiskond ootab võimalikult heatasemelist õiguse realiseerimist tema rakendamise kaudu, Riigikohus on regulatsioonid kehtestanud järk-järgult (Riigikohtu otsused 12.04.2006.a., 6.12.2006.a., aga ka 31.01.2007.a.), millest tulenevalt on Riigikohtu esimees Märt Rask 31.05.2007.a. Riigikogu ees kinnitanud, et need on piisavad, on üheks ootuseks/võimaluseks, et Riigikohtu üldkogu ise kehtestab/koondab seni erinevates otsustes sisalduvad regulatsioonid mõne analoogse kaasuse lahendamisel terviklikuks regulatsiooniks.
Lugupidamisega
Alar Eiche, advokaat
RODI Advokaadibüroo
Roosikrantsi 10a, 10119 Tallinn
telefon 6 405 240, faks 6 405 241
e-postalar.eiche@rodiab.ee