Räpinas räägitakse järgmist lugu: 5—6-aastane Leonhard Lapin istub vanematekodu õuel kaksiratsi saepukil ja teeb masina häält. Väga valjusti.
Naabrinaine küsib:

„Mis Sinust, Leo, küll saab, kui suureks kasvad?“

„Mina hakkan traktoriks!“

Ja mees on olnud sõnapidaja: 29. detsembril 60-aastaseks saav Leo on olnud tõesti Traktor, harimaks vahepeal sööti jäänud eesti avangardismipõldu.

Kui ta täna Räpinat külastab, siis kuuleb:

„Tere, härra professor!“

Tundub, et elavhõbedana liikuv Lapin ei tohiks nii vana olla — pole väsinud mehe vaim ega vägi.

Ta on õppinud arhitektuuri ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis, kus õpetajateks Eesti Vabariigi aegsed arhitektuurikorüfeed, ümber sõbrad rühmitusest Andekad Noored Kunstnikud (ANK).

Töötanud restaureerimisvalitsuses ja Maaehitusprojektis.

Aastast 1975 vabakutseline arhitekt ja kunstnik.Tegemiste rida on iseloomulik — see on mitmekülgne, aga mitte kunagi pealiskaudne. Ta on enesele nime teinud arhitektina, maalijana, graafikuna, skulptorina, on viljakas kirjamees, kelle sule alt raamatusse raiutud luulet, proosat, publitsistikat ja arhitektuuriteooriat, olnud ajakirja Ehituskunst peatoimetaja, esinenud lugematutel isiku- ja grupinäitustel.

Ta on üle astunud Eesti piiridest ja saanud maailmanimeks.

Professor on ta Eesti Kunstiakadeemias ja Helsingi Tehnikaülikoolis, Tartu Ülikoolis pidas külalisprofessori ametit. See loetelu pole ammendav.
Ja midagi pole kergesti tulnud.

Nõukogude korra „viljastavates tingimustes“ ei võetud Lapinit tõsiselt, ikka tuli mahatallatud tõdede eest seista ja võimuritega piike murda. Ja võiduni sai harva jõutud. Sini-must-valge kujundus võttis ajakirja Kunst kujundajakoha. Tulid mured ja boheemlushood.

Pole tema olemine muredevaba tänagi: paks rahakott üritab oma maitset peale surudes „kaasautoriks“ hakata.

Leo Lapin on jäänud iseendaks: järeleandmistele ja kompromissidele ta ei lähe.

Kujutaval kunstnikul ja kirjamehel on selles vallas ehk lihtsam — töö on valmis ja võib oma aega ootama jääda. Arhitektil keerukam — vastu võtmata jäänud projekt leiab paremal juhul koha muuseumihoidlas, aga akt ise — valmisehitus — vaevalt hiljem kõne alla tuleb.

Leo on kirjutanud:

„... arhitektuur, mis mind võlunud on, meenutab mulle just siin ja praegu seda Igavikku, mis peitub vaid selles imelises hetkes, mil tajun Ehituskunsti olemasolu.“

Jah, Leo Lapin on eesti kultuuri renessanssimees. Tema Vabaduse Kell Tallinnas Vabaduse väljakul loeb sekundeid, minuteid, tunde, aastaid. Loodetavasti sajandeid.

Jõudu ja õnne!

Märkmed: