Eesti Kunstnike Koondis Torontos (EKKT) sügisnäitus on üritus, millega Toronto eestlased märgivad sügise kaunemaid külgi.
Tänasele, juba 48. aastanäituse avamisele 27. septembril oli Toronto Eesti Maja kunstigaleriise kogunenud vihmahoogude kiuste arvukalt kunstipublikut. EKKT on viimastel aastatel kogenud juurdekasvu nooremate liikmete näol, samuti paistab, et kunstihindajaid on nendega juurde tulnud — galerii jäi avamisel vägagi kitsaks.
EKKT esimees Mai Järve-Vomm tervitas koondise nimel, tänades nii koondise liikmeid tehtud töö ja vaevanägemise eest näituse korraldamisel kui ka külalisi kohale tulemast. Avasõna ütles Eesti Õpetajate Ühing Kanadas esimees Edgar Marten, kes rõhutas muuhulgas, et EKKT näitus on avalöögiks kohalike ürituste hooajale. Juba on alanud TES täienduskoolides tunnid, ja Edgar Marten avaldas tänu, et EKKT võimaldab kooliõpilastel külastada näitust kooliõhtutel, hoides tavalisest nädalalõpusest ajast näituse veel kaheks päevaks avatuna koolide huvides. EKKT näitus on kunstnike loominguna avatud aken, optimistlik, sügiseselt kirev. Ta nimetas EKKT rolli stipendiaatide arendamisel, puudutas kunsti rolli ajaloo peegelduses, lõpetades tuntud lausega, et kui pilt on väärt tuhat sõna, siis on käesoleval näitusel 75.000 sõna, millesse süveneda.
Kujur Otto Rannamäe tänas Edgar Martenit kõne eest nii sõnade kui kingitusega — öökullist skulptuuriga. Edgar Marten omakorda tähendas, et öökull on tarkuse sümboliks; lind, kes kinnitab õigeks otsuse siin kaugel kodust Eesti kultuuri elusana hoida.
Mai Järve-Vomm juhtis tähelepanu sellele, et nädalalõpp varem oli samas galeriis märkinud Abel Lee näitusega „50 aastat kunsti paberil“, samas ka koosviibimisega 85. sünnipäeva. Topelt ei kärise, sooviti ka EKKT näitusel Abel Leele palju õnne kestva aplausiga.
Küll aga oli kunstiarmastajal võimalik EKKT näituselt lahkuda ostuga - valdav osa näitusele toodud taiestest kandsid ka müügihinda. Kuidas muidu kunst molbertilt seinale pääseb?
Kokku oli 56-lt EKKT liikmelt 75 tööd eksponeeritud. Arusaadavalt ei ole võimalik neid kõiki siin adekvaatselt kirjeldada ja hinnata. Sügislilled, maastikumaalid ja veeteemad domineerisid, viimased olid julged ja silmapaistvamad maalide hulgast, osales ju EKKT hiljutisel veeteemalisel üle-Ontariolisel kunstinäitusel. Isegi lühikirjeldustega ei saa edasi anda lugejale kõike, niisiis vaid seda, mis püüdis pikemalt ühe külastaja silma.
Peeter Sepalt oli kaks vesivärvi, Eesti pühade kivide inspiratsioonist sündninud „Sacred Rocks“ — Pireti Rahn ja Käsmu kivid. Kristina Rootsi „Sanctuary“ pakkus rahupaika eredusest, Peeter Kaupsi „Approaching Autumn“ ülistas värvirikkuses sügisevõlu. Lia Kaljuranna segatehnikas „Vesneris“ paelus reljeefse toonimänguga. Elva Palo kollaazh „Autumn Leaf“ torkas värvi ja kuju poolest esile. Vanameister Osvald Timmase „Sulameid maakides“ domineeris oma galeriinurgas, punased toonid peegeldasid Kanada vahtralehtede sügisrüüd. Hilda Truupere „On the Shore I , II“ andis tumesinist sügavust muidu koloriidirikkale näitusele.
Loodetavasti leiavad TES täienduskoolide õpilased EKKT näituselt lühikirjanditeks inspiratsiooni — ehk leiduks siin neile leheruumigi? Oleks mitte ainult pedagoogiliselt huvitav ülesanne, kirjeldamaks, kuidas tänavune näitus sobivalt juhatas siinseid eestlasi ja nende külalisi ühest aastaajast teise — oleks võimalikult ka õpilasele motivatsiooniks pintsel kätte võtta, pürgida tulevikus EKKT koondise liikmeks, nooreks stipendiaadiks.