Noored ei taju seda nii nagu vanemad. Elatanud inimesed mäletavad, et nende noorpõlv oli hoopis teistsugune võrreldes tänapäevaga. Me õpime ajaloost palju. Vanemates inimestes on varjul praktiline elutarkus. Me võime õppida nende kogemustest.
Aga aegu on ka muudetud. Vanasti ja loogiliselt aasta algas kevadega ja päev lõppes loojanguga, kuid meie ajal aasta algab südatalvel ning päev lõpeb südaööl. Miks? Ajalugu selgitab küsimuse. Selle teguriks oli paganate peajumal päike. Aga mis meil paganate jumalusega tegemist on? Aga vaata, on. Kui vanasti detsember oli kümnes kuu, siis tehti sellest aasta viimane, sest selle kuu lõpul algas päevavalgus taas pikenema. Selleks peeti suur pidu, just nagu meie ajal. Ja jaanuar sai aasta algkuuks, roomlaste jumaluse Jaanuse nimekandjana, kel oli kaks palet, nägu ees ja ka taga. Rooma keisreid peeti ka jumalateks. Kes nende ees ei kummardunud, visati lõvide kätte. See pole muinasjutt, sest paljud kristlased kaotasid oma elu areenil, kuna nad ei kummardanud midagi ega kedagi muud kui loojat Jumalat.
Meie kalendri juuli ja august viitavad Rooma keisritele veel praegu. Sellest kalendri muudatusest tunnistavad veel arvulised kuude nimetused nagu september (sept) ja oktoober (oktav). Need on järjekorras nüüd mitte enam seitsmes ega kaheksas, vaid hoopis üheksas ja kümnes. Ja detsember, mis oli kümnes (detsi), on nüüd kaheteistkümnendaks saanud. Rooma ajal muudeti ka uue päeva vahetuse aeg keskööle. Samuti nädala esimene päev, mis oli päikese auväärne päev (Sunday, Sonntag) ehk meie pühapäev, tehti keisri käsul puhke- ehk hingamispäevaks.
Nii räägib meile ajalugu.