Olid ajad, kus teise inimese solvamine võis kaasa tuua elu või tervise kaotuse. Isiku, tema perekonnaliikme või rahvuse haavamise puhul võis solvatu au päästmiseks solvaja duellile kutsuda. Duelli peeti tavaliselt varases koiduvalguses kas mõõkade või püstolitega. Ellu jäi see, kes oli osavam. Kui ka duellile väljakutsuja surma sai, siis oli ta enda või oma perekonna au sellega päästnud.

Vene kuulsaim luuletaja Aleksander Pushkin kaotas 1837. a. 38-aastasena duellil oma elu. Keegi oli tema naist solvanud ja abikaasa au päästmiseks oli Puskin solvaja duellile kutsunud.

Säärane seltskondlik tava hoidis inimesi vaos ja üksteisega lävimise viisakuse piirides. Ehkki duelli kaotanud inimesed kaotasid elu või tervise, polnud ühiskonna kaotused tervikuna suured. Duelle peeti siiski liiga äärmuslikeks ja pikapeale need keelustati. Kohtud asusid tekkinud tühimikku täitma, mis oli tsiviliseeritum ja inimlikum moodus.

Kuhu oleme siis jõudnud tänapäeval? Lääne ja ülejäänud demokraatliku maailma meedias kehtib reegel, et kui soovitakse kedagi kritiseerida või üldse oma arvamust avaldada poliitilistel, ühiskondlikel jt. teemadel, siis tuleb seda teha oma pärisnime avaldamisega. See kehtib nii televisioonis, raadios kui ka trükimeedias – ajalehtedes ja ajakirjades. Kui tahad kedagi rünnata, siis tee seda oma nime all ja kanna ka vastutust tagajärgede eest!

Tehnoloogia areng on aga interneti leiutamisega loonud maailma argpüksidele haruldase võimaluse oma kaasinimesi anonüümselt solvata. Nii ei pea nad enam vastutama oma sõnade, rünnakute ja laimu eest. Paljud inetud, alusetud süüdistused, pooltõed ja lausvaled ei leviks maailmas, kui kuidagi oleks võimalik sundida inimesi ka internetis oma nime all esinema.

Tehnoloogia areng on endaga kaasa toonud tunduva aumehelikkuse allakäigu maailmas.

Märkmed: