Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Eesti iseseisvuse taastamise järgselt võttis riigikogu vastu mitu seadust, mida hiljem muudeti. Mõndagi tollal tehtut võib kogemuste puudusega vabandada. Nüüd enam aga mitte. Enam pole vaja ka mõistatada, miks Venemaa kohustus „kaitsma oma rahvuskaaslaste huve“ ainult Balti riikides ja mitte mujal välismaal. Pole vaja ka püüda „parandada“ suhteid Venemaaga, sest sellega vaid suurendame Venemaa võimalusi oma „lähivälismaa doktriini“ tõhusamaks teostamiseks – meie pärast seda ju muutma ei hakata. Pole vaja ka toetada ettevõtjaid, kui kogu rahvas sellest kasu ei saa. Küll on aga väga vaja aateliselt täita põhiseaduses määratud kohustusi.

Riigivõimu esindajad ja peavoolu meedia on korduvalt kinnitanud, et Eesti peab sõlmima Venemaaga uue riigipiiri lepingu, sest a. 1975 lepiti Helsingis kokku, et „sõjajärgseid riikide piire ei või ühepoolselt muuta“. Kuna Helsingi lõppaktis (Conference on Security and Co-operation in Europe Final Act Helsinki 1975) mõistet „sõjajärgne“ pole kasutatud, tuleb järeldada, et meil polnud uut lepingut vaja.

Võimatu on oletada, et riigikogu, ministrid, kolme vabariigi presidendid ja peavoolu meedia ei teadnud, et Helsingi lõppakti allkirjastasid konverentsil osalenud riikide kõrged esindajad (The High Representatives of the participating States), kes nõustusid omavahelistes suhetes täitma mitmeid kohustusi, sh riigipiire vägivaldselt mitte muutma. Eesti, Läti ja Leedu kõrged esindajad pole toda dokumenti allkirjastanud, sest 1975. a. selliste nimedega riike Helsingi konverentsil osalenute seas ei olnud. Oli küll Nõukogude Liit (NL), CSCE looja, mille läänepoolne piir asus joonel, kus olid paiknenud okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu läänepoolsed piirid.

1991. a. pidid Eesti võimuesindajad ja nõustajad teadma, et Helsingi leppe põhjal ei hakata läänes arvama, et Vene Föderatsiooni piir peab jääma sinna, kuhu NL oli selle oma okupatsiooni käigus nihutanud. Miks aga Eesti nõustus jätma Eesti ja Vene Föderatsiooni vahelise piiri sinna, kuhu NL oli selle „sõjajärgselt” pannud, on ülimalt hämmastav – ükskõik, kas seda tingis naiivne sõprade usaldamine või edevus olla sõpradega võrdselt tunnustatud riigimees.

Venemaa on korduvalt kinnitanud, et nüüd kehtivate juriidiliste põhimõtete kohaselt astus Eesti1941. a. vabatahtlikult NL-i. Too Venemaa kinnitus muutuks vähe usutavaks, kui oleks teada, et eestlased võitlesid 1944. a. sissetungiva punaarmee vastu. Kahjuks on tänaseni Eesti väitnud, et eestlasi sunniti Saksa väkke ja selle väite tõestamiseks pole avalikult tähistatud mitte ainsatki päeva, mis kuidagi võimaldaks järeldada, et eestlased võitlesid II maailmasõjas Eesti vabaduse eest. /…/

Teise olulise faktina soovib Vene Föderatsioon väita, et uus piirileping, mida Eesti lausa anus Vene Föderatsioonil allkirjastada, põhineb ENSV piiril. Ja nii see ka on.

Need kaks väidet aitavad Venemaal mõjutada teiste riikide avalikkust ja juhte uskuma, et ENSV kuulutas end 1991. a. Eesti Vabariigiks. /…/ Kui uues piirilepingus pole ühtki viidet Eesti maa-ala osalisele tingimusteta loovutamisele, siis võivad ka need, kes Venemaa väiteid vähem usuvad, arvata, et tänane Eesti Vabariik ei ole okupatsioonieelse Eesti õigusjärglane ning et Tartu rahuleping kaotas 1940. a. kehtivuse.

Avalikkusele on kinnitatud, et Tartu rahuleping jääb kehtima uue, „sõjajärgse” piiri lepingu sõlmimisele vaatamata ning meie ei vaja venelastega asustatud maa-alasid. Seejuures on „unustatud“ selgitada, miks Petserimaa eestlaste õigused on teistes maakondades elavate omadest vähem olulised ja miks on kasulik loobuda juriidilisest õigusest saada tulu Petseri ja Jaanilinna arendamisest turismikeskusteks ning anda Venemaale võimalus Narva elektrijaama tegevust soovi korral meie huvide vastaselt mõjutada.

Pärast uue lepingu allkirjastamist hakati vist arvama, et Vene valede levitamisele kaasaaitamine ei suurenda erakondade populaarsust ja et lepingus oleks tulnud mingil viisil ikkagi viidata Tartu rahulepingu muutmisele. Ja nii seadustaski riigikogu ratifitseerimis-seaduses selle, mis lepingus oli Venemaa nõudel seadustamata jäetud. Et too riigikogu otsus on ilmselges vastuolus mais 2005 allkirjastatud lepinguga, on paljusid sundinud arvama, et ratifitseerimisseaduses öeldu tuleb tagasi võtta. Aga on neid, kes ei soovi preambulit tagasi võtta, kuid kardavad vist vähemusse jääda, kui rahvusvaheline kohus neile appi ei tule, kiites heaks preambuli lisamise. Aga nii ei pruugi juhtuda. /…/

Kohtu hinnang pole muidugi Eesti jaoks kohustuslik, kuid võime arvata, et Euroopa Liit (EL) hakkab Eestile avaldama survet preambuli tagasivõtmiseks, kui kohtu hinnangul on see „Euroopa väärtuste“ kohasem. Ka võib kohtu soovitus tiivustada Eestis elavaid venelasi rahvusvahelises kohtus nõudma teise riigikeele seadustamist, sest Eesti Vabariik on võimaldanud neil arvata, et Eesti astus vabatahtlikult NL-i ja nad olid koos eestlastega ühe ja sama riigi kodanikud. /…/

Kui mais 2005 allkirjastatud leping denosseerida, siis pole mingit kahtlust, et Tartu rahuleping jääb täies ulatuses kehtima. Eestil ei ole vaja muretseda selle üle, et Vene Föderatsioon on omavoliliselt riigipiiri lääne poole nihutanud. Oleme 17 aastat suutnud kontrolljoonel kõik riigipiiri toimingud rahvusvahelise korra kohaselt täita ja nii ka edaspidi. Küll aga kaob lepingu denonsseerimisega meie sõpradel võimalus nõustuda Venemaa suvalise väitega, et a. 1991 kuulutas ENSV piiridega maa-ala end Eesti Vabariigiks. Kui EL nõuab, võiksime sõlmida Venemaaga kokkuleppe, et Tartu rahulepingus sätestatut muutmata oleme nõus käsitlema kontrolljoont piirina, kuni üks osapool seda enam vajalikuks ei pea.

/…/ Oleme ausalt Euroopa Liitu ja NATO-sse saanud ning oma liikmekohustusi täitnud. Nüüd on meil õigus jätta täitmata soovitused, millised võiksid meile kahjulikuks osutuda. Ja mitte ainult. Täiesti põhjendamatu on jätta parandamata teiste soovituste ja oma puudulike kogemuste tõttu tehtud vead.

Eesti on paljuski väga edukas olnud. Meie endi tehtu tõttu. Kui Toompeal ja Kadriorus hakatakse oma rahva lihtsaid soove võõraste tarkusest tähtsamaks pidama, saame veelgi paremini hakkama.

Austusega,
Harri Kivilo

Märkmed: