Kuigi diktaatorlikke rezhiime on Ameerika Ühendriikide algatusel püütud sõdadega kukutada, pole nemad ega ka mitte ükski teine suurriik või rahvusvaheline ühendus pidanud vajalikuks hukka mõista kommunismi kuritegusid ning karistada nende toimepanijaid. Ometi on teada, et kommunistide kuriteod on natsiriikide poolt toimepanduist nii mahult kui kestvuselt palju kordi suuremad.

Ka maailma ajakirjandus pole pidanud vajalikuks uurida, miks ÜRO, Euroopa Liit jt rahvusvahelised ühendused on toiminud nii, nagu polekski nad teadlikud vägivallast, mida on rakendatud „kõigi maade proletaarlaste ühendamise“ nimel.

Eesti Elus # 2 avaldatud artikli „Vildakas Euroopa väärtuskaart tuleb sirgeks ajada“ põhjal teame, et Isamaa ja Res Publica Liidu nimel on hr Ken-Marti Vaher andnud nõusoleku olla leedulaste poolt algatatud kampaania „Kommunism rahvusvahelise kohtu ette“ Eesti-poolse töörühma patroon. Kindlasti on see tänuväärne lubadus. Siiski jääb mulje, nagu leedulaste algatus jõulist osalemist ei vajagi.

Sissejuhatuses teosele „Kommunismi must raamat“ ütleb president Lennart Meri: „Totalitaarse rezhiimi inerts Eestis on hoopis suurem, kui seda vabanemise rõõmus endale tahtsime tunnistada“ ning „Teiseks hakkab paljude jaoks hägustuma süü ja süütuse küsimus“. Eespool osundatu pädevus saab üha selgemaks, kui vaatame, mida N. Liidu haardest pääsemise järgselt tehti — õigemini küll — mida tegemata jäeti.

Kui okupatsioonist vabanemisel oleks deklareeritud, et elu EV-s hakkab tänasest alates toimuma okupatsioonieelse valitsemiskorra ja seaduste kohaselt, siis poleks nüüd vaja pareerida Venemaa alusetuid süüdistusi ega muretseda, miks rahvas oma riigi üle uhkust ei tunne. Siis oleksime võinud juba mitu aastat tagasi hakata tähelepanu väärivalt nõudma N. Liidu inimsusevastaste kuritegude hukkamõistmist ja meie kahjude hüvitamist. Meie valitsejate poolt tänaseni tehtu põhjal on nüüd hoopis raskem kui toona veenda lääne-eurooplasi, et riik, mis nende arvates vabastas Euroopa, võis meie suhtes vääritult toimida.

Kas rumalusest, kogemuste puudusest või isikliku tähelepanu soovidest ajendatuna jätkati taas vabaks saamisel elamist ENSV seaduste alusel. Peeti vajalikuks koostada uus põhiseadus ja selles lubada vene keelt kasutada teise riigikeelena paikkonniti, kus venekeelseid püsielanikke on rohkem kui eestlasi (§51).

See põhiseaduse säte võimaldab kõigil, kes seda soovivad, järeldada, et kuni aastani 1991 Eestisse genotsiidi eesmärgil elama suunatud venelasi pole meie valitsejad kunagi pidanud illegaalseteks sisserändajateks. Vene vägede väljaviimise ja punaarmee ohvitseride Eestisse jätmise leping oli järgmine samm, mis võimaldab arvata, et punaarmee oli meie nõustumisel Eestisse tulnud. Kehtiva, EV territooriumil põhineva riigipiiri lepingu asendamine uue lepinguga, kus EV territoorium on võrdsustatud ENSV moodustanud maa-alaga, õigustab Eestis elavate venelaste arvamust, et EV on ENSV õigusjärglane. Kodakondsuseta ja Vene Föderatsiooni kodanike lapsi on tänaseni õpetatud riigi kulul venekeelsetes koolides — just täpselt nii, nagu see toimus ENSV-s. Kuna sellist privileegi teistes riikides pole, siis on teistel ülimalt raske uskuda, et EV pole üks endise N. Liidu vabariikidest. Meie esindajad on meid ise ka nii määratlenud.

Kokkuvõttes oleme oma õigusi kasutamata jättes võimaldanud lääne-eurooplastel arvata, et N. Liit polegi Eestis midagi meie soovide vastaselt teinud. Sellise arvamuse alusel on loomulikult üpris raske loota, et Euroopa Liit (EL) võiks N. Liidu inimsusevastaseid kuritegusid tegelikult toimunuteks pidada; eriti, kuna see võib häirida EL-i ja Vene Föderatsiooni vahelisi majanduslikke suhteid.

Meeldiv on mõelda, et meie suudame EL-i mõjutada rakendama ühtset välispoliitikat ja tööjõu vaba liikumist, nii et saame jääda iseseisvaks rahvusriigiks. Kas see eesmärk on teostatav või vaid julge unistus, on küsimus, mille vastus oleneb siiski meist mõjuvõimsamate riikide vajadustest.

Kui Eesti tahab olla usaldusväärseks tunnistajaks rahvusvahelises kohtus kommunistliku N. Liidu inimsusevastaste kuritegude käsitlemisel, siis tuleb tänastel valitsejatel endale, Eesti rahvale ja teistele riikidele selgitada, et a. 1991 ei osatud (kogemuste puudumise tõttu, teiste riikide esindajate soovitustel ja ka president Meri poolt eelpoolnimetatud inertsi mõjul) jätkata sealt, kus Eesti iseseisvus a. 1940 lõppes. Loomulikult tuleb nüüd, uute seaduste, aga eriti just riiklike käitumisviiside abil, lakata toimimast ENSV baasil tekkinud riigina.

Märkmed: