Rõhutuse väärilised on veel paljud teised suurüritused. Nende hulgas traditsioonilised laulupeod; looduskaitse ja muinsuskaitse seltsid ja paljud teised rühmitused. Vähe on nähtud endiste põgenike osatähtsust, mis kulmineerusid ESTOdega mitmetes lääneriikides. Nende Eestile vabadusnõude rongkäike on võrreldud 1917 Peterburis toimunud ajaloolise sündmusega, mis tol korral viis Eesti autonoomia saavutamisele.
Mis toimus Läänes? Seda küsitakse üha rohkem Eestis ja noorte poolt igal pool.
I Ülemaailmsed Eesti Päevad, ESTO 72 Torontos sünnitas dünaamilise eestluse oma jõu tunnetamisega. Vihmast ähvardaval tormisel hommikupoolikul marssis 15.000 eestlast oma sini-must-valgete lippude ja vabadusnõude loosungitega Kanada suurte sõjaväeorkestrite saatel Vabaduse manifestatsioonile Toronto raekoja ette, pea kohal lennuk Eestile vabaduse nõudega. Kõneles endine Kanada peaminister John George Diefenbaker. Loeti ette eestluse võitlusmanifest. ESTO 72 sai ka esimeseks suuremaks läbimurdeks infona eestlaste elust ja püüdlustest globaalselt, eriti Kanada meedias.
ESTO 76 Baltimores kordas Eestile vabadusnõuet rongkäigu ja Vabadusrongiga Washingtoni Kongressi hoone ette. Rahvatantsijate ja võimlejate ettekanded viidi läbi vihmasajus. See oli trots vaatamata takistustele.
ESTO 80. Rootsi pealinn Stockholm ja tee Kunigalossi ette oli palistatud Eesti lippudega. Võimas vabadusnõude rongkäik, mõjukas kultuuriprogramm. Erakorraline pressi kajastus Eesti küsimuses nii Rootsis kui üle Euroopa. Mõni kuu hiljem järgnes Eestist 40 väljapaistva eestlase kiri Ühendatud Rahvastele.
A. 1987 tuli teade Tallinnast Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamisest, mis andis hoogu ka Läänes käimasolevale vabadusvõitlusele.
ESTO 88 toimus Melbournes, Austraalias. See kujunes pööripäeva kokkutulekuks. Kohale oli tulnud Eesti Poistekoor Tallinnast laulva revolutsiooni lauludega. Ühislaul tõi paljudele pisarad silma. Koos lauljatega oli Eestist saabunud terve hulk mõjukaid eestlasi. Korraldati eriüritusi Eesti olukordade selgitamiseks Lääne eestlastele. Ühiselt osaleti vabaduse rongkäigus.
Vähesed vast mäletavad, et neil aastatel ilmusid pagulaslehtede Meie Elu, Vaba Eestlane, Vaba Eesti Sõna, Eesti Päevaleht ja Meie Kodu ühised leheküljed Eesti Maailma nime all. Neis käsitleti mitmesuguseid tegevusalasid ja suundi edaspidiseks tegevuseks. Liitumist nendega taotles ka Tartus ilmuv Edasi nime kandev Postimees. Eesti juhtiva ajalehe peatoimetaja oli Melbourne kaasa toonud 50.000 kodumaa eestlase tervitused.
Meenutada tuleb sedagi, et Melbourne kogunenud saarlased otsustasid a. 1989 korraldada kodumaa pinnal Ülemaailmsed Saarlaste Päevad pärast Saaremaa täitevvõimu juhi lubadust, et üritus kodusaarel saab olla laulva revolutsiooni vaimus, Kuressaares kõrvaldatakse Viktor Kingissepa sammas ja selle asemele püstitatakse Vabadussõjas langenute ausammas. Kõik lubadused täitusid. Inimesi osales erakordselt palju.
Üritusel oli veel palju teisigi juuri. Sotsiaalministeeriumis tutvustati inimõigusi kui uut alust sotsiaaltööks.
20. aug. 1991 täitus kõikide eestlaste unistus. Eesti kuulutati iseseisvaks vabariigiks järjepidevuse alusel. New Yorgis toimunud ESTOl 1992 ei toimunud enam vabadusnõudlust, vaid nõuti NL vägede väljaviimist Eestist.
1996 toimus kaksik-ESTO — Stockholm-Tallinn. See oli juba päris ülemaailmne sündmus. Lauluväljakul toimusid laulupidu, rahvamängud ja rahvapidu. Poodiumilt loeti ette uus Eestluse Elujõu Manifest ühiselt tulevikku astumiseks.