Armas sõber!

Tänan vastamast ja oma seisukohti mainitud küsimustes selgitamast ning põhjendamast. Tänan ka oma kirja mulle isiklikult läkitamast, ennetades selle ajalehes ilmumist, seega võimaldades mul oma vastuväiteid põhjalikult läbi kaaluda.

Pean kurvastusega konstateerima, et meie oma vaidluses, mis normaalselt peaks vaidlevaid pooli lähendama, nihkume teineteisest üha kaugemale. Seetõttu püüan oma seisukohti veelkord võimalikult lühidalt täpsustada ja avaliku poleemika Sinuga lõpetada. Et vaidlus oleks viljakas, peab vaidlejail olema ühine lähtealus, mis meil kahjuks puudub.

Jah, olen veendunud, et Nõukogude Liidul oli Teise maailmasõja vallandamisel vähemalt sama suur süü kui hitlerlikul Saksamaal. Mõlemad üritasid maailma vallutamist ja tegid selleks suuri ettevalmistusi. Stalin algas sellega juba siis, kui maailm veel Hitleri nimegi polnud kuulnud. Nad olid enne sõja algust liitlased, kes püüdsid teineteist üle kavaldada. Mis tähtsus on sellel, kes esimesena triklit tõmbas? Ega Sa ometi püüa väita, et kui sakslane poleks seda teinud, oleks sõda tulemata jäänud? Olen nõus, et minu väited poleks Moskvas suurt poolehoidu leidnud. Need maailma juhid, kes seal koos võitu pühitsesid, olid sõjaaegsed liitlased. Kumb meist õieti vastuvoolu ujub? Küllap mõlemad, kuid minu vool on märksa tugevam.

Ah et venelane kaotas Suures Isamaasõjas 24 miljonit inimest. Kõlab hirmus küll, kuid kui mõtlen sellele, et despoot, kes vene rahva sõtta saatis, oli sõja alguseks, juba sügaval rahuajal, hävitanud umbes 30 miljonit oma rahvast, siis sõja tragöödia kahvatub selle kõrval. Ja kui ma veel sellele mõtlen, et nad ise endile sellise riigikorra valisid, siis hakkab mul kaastunnet sootuks nappima. Iga rahvas väärib oma juhtkonda. Pole imeks panna, et nad sõjas nii suurte inimkaotuste osaliseks said. Kogemustega väejuhid olid enamuses Stalini poolt mõrvatud ja armeed juhtisid käpardid.

Hea, et tunnistad Vabadussõja mälestussamba kõrvaldamist punavõimude poolt. Kuid mind häirib väga, et samastad meie valitsuse sammud pronksmehe osas nendega. Meie tegime tõesti kaalukama otsuse ja käitusime väärikalt. Pronkssõdurit ei kõrvaldatud, vaid teisaldati – viidi kalmistule, kus on ta õige koht. Võin Sulle julgelt kinnitada, et nüüd ei näe minagi temas enam vallutajat, vaid lihtsalt langenud sõdurit. Nüüd ei tõrguks minagi selle samba jalamile lilleõit viimast. Sõdur austab sõdurit ja langenutega sõda ei peeta.

Enne, kui sellelt teemalt lahkun, pean veel tarvilikuks mainida, et kui me tunnistame Suurt Isamaasõda, siis peame tunnistama ka Tallinna „vabastamist“ 1944. aastal. Venelaste arusaamist mööda olime ju osa sellest Suurest Isamaast, mis ajutiselt sakslaste poolt allutatud. Sellise mõtlemisviisi juures võiks Eesti pinna pronksmehi täis tikkida.

Ei, minu jaoks ei lõppenud sõda Eesti taasiseseisvumisega 1991. aastal. Nõukogude Liit lagunes, kuid Venemaa jäi ja koos Venemaaga jäi meile oht, mis nõuab pidevat valvsust. Mina pole kunagi olnud tulivereline rusikaviibutaja, kuid oma kodumaad kaitsma olin valmis poisikesena ja olen selleks valmis ka raugaeas.

Ka demokraatia küsimuses ei jõua me kokkuleppele. Sina räägid näilisest demokraatiast, mina tegelikust. Nõukogude Liit oli autoritaarne, praegune Venemaa väidetavalt demokraatlik. Minu arvates on aga Putini Venemaal vähem demokraatiat kui oli Gorbatshovi või Jeltsini aegses Nõukogude Liidus. Ka Ameerika Ühendriikide demokraatia, mida Sa nii kõrgelt hindad, on minu silmis tugeva küsimärgi all. Kui mõrvatakse maailma tugevaima riigi president ja mõrvalugu mätsitakse nii haledalt kinni, et iga vähegi mõtleja inimene taipab, kuid ei julge suud avada, siis on demokraatiaga midagi korrast ära.

Pätsi autoritaarse korra loomise küsimusest lähen teadlikult üle, kuna see viiks meid tänasest teemast liialt kaugele. Kuid pagulasrezhiimi osas pean sind küll korrigeerima. Mina ei mäleta aegu, kus kodurahvas valimatult maha salati ja neid kommunistideks nimetati, ometi olen olnud kogu aeg siinses ühiskonnas aktiivne. Olid ajad, kus esines tagurlikku mõtlemisviisi ja olid äärmuslikud survegrupid, kes seda rakendasid. Kuid suhtlemine kodumaaga ei saanud olla keelatud, nagu väidad, sest meil ei olnud ühtki organit, mis omanuks käskivat-keelavast võimu. Kui see nii oleks olnud, poleks saanud tekkida teist äärmust, mis pooldas suhtlemist iga hinna eest ja seda ka rakendas. Kumb neist äärmustest oli õigemal teel, pole tänase arutluse eesmärk. Kinnitan vaid, et olukord oli demokraatlik ja kellegi inimõigusi ei rikutud.

Märkan, et olen end pisut vihaseks kirjutanud, järelikult on õige aeg lõpetada. Kui ma eelpool mainisin, et lõpetan omalt poolt avaliku poleemika, siis mitte tahtest „peale jääda“. Ausas vaidluses pole alla- ega pealejääjaid. Arvan, et kõigile, kes meie mõttevahetust on jälginud, on meie mõlema seisukohad selged. Ehk soovib mõni meie mõtteid edasi arendada või sootuks uutega välja tulla. Kinnitan, et olen alati nõus sinuga eraviisiliselt mõtteid vahetama, ehk satume kord samale reepärale. Selles lootuses surun siiralt su kätt

Ikka ja alati Sinu
Eerik Purje

Märkmed: