Jõhvi kontsertmajas 6. augustil peetud konverentsil „Lääne diasporaa roll Eesti iseseisvuse taastamisel” peetud kõnes selgitas hr Aho Rebas (Eesti Elus refereeritu kohaselt) et „baltlaste efektiivse lobi tulemusena sätestati Helsingi konverentsi lõppdokumendis, et Euroopa külma sõja aegseid piire võis muuta rahumeelse kokkuleppe alusel”. Nii see vist siiski ei olnud.
Taotleti seda, et Euroopa riikide piire ei või vägivaldselt muuta. Seda on ka kinnitanud konverentsi dokumentide arhivaar, kes talle saadetud päringule vastas, et otsus oli lakooniline: „piire ei või muuta”(no change to frontiers). Okupeeritud riikide esindajad lugesid seda tähenduses „okupatsioonieelsed piirid“ ja N. Liit tähenduses „sõjajärgsed piirid” – ning kõik olid saavutatud diplomaatilise kokkuleppe üle õnnelikud.
Lugedes nüüd dokumenti, mille allkirjastasid Helsingi konverentsil augustis 1975 osalenud riikide „kõrged esindajad“, on ilmne, et koos N. Liidu lagunemisega polnud enam vaja võimaldada Vene Föderatsioonil oma piire tähistada N. Liidu poolt määratud kohtadel. Võib-olla mõjutasid hr Rebast rääkima „külma sõja aegsetest piiridest meie välisministeeriumi asjatundjad, kes ikka veel peavad kehtivaks eespool nimetatud N. Liidu kinnitust Helsingi kokkuleppe kohta.
Dokumendis Helsinki Final Act on üheselt mõistetavalt sätestatud: „Osalenud riigid tunnustavad üksteise ja ka kõigi Euroopa riikide piire vägivaldselt mitte muudetavatena“. Balti riigid Helsingi konverentsil ei osalenud. Nende puhul on õigus järeldada et „Euroopa riigid“ ei saa olla N. Liidu poolt vägivaldselt moodustatud „liiduvabariigid”. Aga ilmselt jõuame veel Ida-Virumaa Vene Föderatsioonile kinkida enne, kui Toompeal ja Kadriorus vaevutakse lugema, milliseid piire Helsingis kokkuleppe kohaselt vägivaldselt muuta ei või. Ja ega Vene Föderatsioon meid vägivaldselt ENSV-na ei käsitlenudki – meie ise anusime, et nad Petserimaa ja Narva jõe taguse maa-ala endale võtaksid.
Avatud veerg: Helsingi kokkuleppe kummitused
Arvamus
TRENDING
