Eesti Vabariigi aastapäeva aktus Torontos on kindlasti meeldejäävamaid sündmusi aastas, mida mäletavad nii noored kui vanad meie kogukonnas. Oleme olnud seal tegelastena ja kuulajatena. Tegelastena laulukoorides, orkestris, noortena kõnekooris, lipuvalves, isegi võimlejatena, skautide ja gaididena müünud õnnetaalreid kaasmaalastele.
Oleme seisnud kontserdisaali välisukse taga tänaval, oodates selle avanemist, et külma käest pääseda sisse siis, kui meid oli veel tuhandeid. Meie daamid on alati pidupäeval toonud välja oma ilusad rahvarõivad. Rahvariietes eestlannasid otsisid eriti kanada ajalehtede ja televisiooni jaamade fotoreporterid. See oli siis, kui pererahvas tundis huvi ühe väikese etnilise grupi vastu Toronto suurlinnas. Pääsesime mõnikord minutiks televisiooni uudistesaatesse ja meie daamid oma piduriietuses suurlehtede fotolehekülgedele.
Aktusekõnelejaks oli tavaliselt meie endi hulgast valitud prominentne isik, kes kutsus meid võitlema kodumaa vabaduse eest — sõnadega muidugi. Oli mitmeid tervitajaid: alati meie naabrid lätlased ja leedulased ja meie sõbrad ukrainlased. Mäletate, kui ühel aastal Toronto linnapea, kes ei teadnud, kus ta asub, hõikas valju häälega oma kõne lõpul: „Elagu Leedu!“ Selgus, et mees oli leedu päritoluga.
Ka meie ise olime teistmoodi. Oleme alati korralikult riietunud. Teadustajaks oli soliidne keskealine härra mustas sabakuues ja mõnel aastal Toronto Eesti Seltsi esinaine pikas õhtukleidis. Esireas istusid Eesti Vabadusristi kavalerid, kelledele pandi valge roos rinda. Aktus algas tavaliselt väikese hilinemisega ja kestis kindlasti rohkem kui kaks tundi. See oli kauge minevik sügaval pagulasajastul.
Need ajad meenusid, kui astusin pühapäeval, 20. veebruaril aastal 2005 Vana-Andrese kiriku uksest sisse, kus toimus selleaastane iseseisvuspäeva tähistamine. Ei ühtegi skauti ega gaidi rahva hulgas sagimas oma õnnetaalritega. Kuhu on jäänud noored? Kellaosuti läheneb algusajale, kuid vabu kohti on veel külluses hilistele saabujatele. Suur kirik mahutab lahedalt meie riigi sünnipäeva tähistava väliseestlaste pere.
Ühes altari nurgas on istet võtnud skautide gaidide puhkpilliorkester. Täpselt ettenähtud ajal kõlab avamarss, publik tõuseb püsti, noored kannavad sisse Eesti sini-must-valge ja Kanada vahtralehelipud, millele järgneb kohe Kanada hümn.
Aktuse käik jätkub hea diktsiooniga noormehe (tavaliselt on olnud rahvarõivais neiu) juhtimisel. Aupeakonsuli avasõna, palvus, langenute mälestamine. Aktusekõne pidaja on vabariigi valitsuse minister kodumaalt. Muusikalist osa täidab Toronto Eesti Kooli koor. Möödunud aastal käis koor 60-liikmelises koosseisus Eesti laulupeol. Aktusel on noori üks kolmandik sellest arvust.
Kui Toronto Eesti Seltsi esimees astub kõnepulti, on aeg lõppsõnaks. Kuid mitte seekord. EV presidendi poolt iseseisvuspäeval väljaantavad aumärgid Kanada eestlastele olid seekord saabunud õigeaegselt ja minister kinnitas need kohalolnud autasustatule rinda. Järgnes Eesti hümn.
Ei ühtegi tervitajat. Neid pole juba mitu aastat olnud. Vabadussõja veteranid on läinud manala teedele. Kuid asemele on tulnud Eesti Kaitseväe vormis ohvitsere, osa neist siin keeleõppel kodumaalt. Aktuse kestvus oli 70 minutit. „Ilus aktus,“ ütles hallipäine vanahärra kiriku esikus ja surus läkiläki pähe enne külma talveilma kätte astumist. Lubas minna Eesti Majja sõjaveteranide austamise koosviibimisele.
AVATUD VEERG: Käisin aktusel
Arvamus
TRENDING
