Nüüd on eestlased loobumas oma minevikust, kasuahnus ja rikastumishullus on hävitamas meid endid. Isegi nõukogude ajal suudeti kaitsta meie ürgrikkusi, suuri teeneid selles oli väsimatul looduskaitsjal ning riigimehel Heino Tedrel, tänu kellele olid meie metsad alles taasiseseisvusajani.
Iseseisvas Eestis on mets muutunud laastamise, hävitamise, rikastumise ja varastamise objektiks, reostatakse ka jõgesid, järvi ja merelahti, hävitatud on kaunid paisjärved kalade, vähkide ja vesiroosidega.
Eesti Metsaselts (esimees Kaupo Ilmet), looduskaitsjad ja president Arnold Rüütel on mures toimuva pärast, kuid võim – raha – metsatööstusfirmade ja valitsuse näol hoolitsevad, et metsast tuleks raha, kõik muu ei ole tähtis. Karistused rüüstamiste ja varastamiste eest on naeruväärselt väikesed. Eesti Metsaselts koos Keskkonnaministeeriumiga alustas 12. aprillil Räpinas kampaaniat „Las jääda ükski mets!“. Räpinas kuulutati välja metsanädal paljude üritustega üle Eesti, Räpina kuulutati metsapealinnaks, toimus konverents ja istutati pärn Räpina Aianduskooli parki. Kampaania peaks haarama kogu Eestit, kavatsetakse istutada kõikjal puid, panna maha istikuid ja külvata metsa.
Tahetakse haarata üritusse ka väliseestlasi, kes tulevad Riiga ESTO-le ja Tallinnasse laulupeole; on loodud koolimetskondi ja loodetakse, et võib-olla noored on tulevikus targemad kui praegused ühepäevaperemehed.
Eestisse tulevad väliseestlased peaksid üle vaatama oma tagastatud valdused, neid korrastama, panema omandisse raha. Kahjuks on palju väliseestlastele tagastatud maju ja talusid, mis lagunevad, söötis maid ja rüüstatud metsi, mida on valus vaadata.
Meil on omanditunne nõrgenenud. Kas ka väliseestlaste järeltulijatel pole sedasama omanditunnet, mida ei saa mõõta rahaga?
Minul küll on seemned ja istikud olemas oma metsa jaoks.
Eduard Vääri,
peale muu ka talu- ja metsaomanik