Lihula monumendi lugu kajastab reljeefselt seda pea peale pööratud maailma, milles me elame. Tõnismäe pronkssõdur, mis sümboliseerib võimu, mis 50 aasta jooksul terroriseeris eesti rahvast, hävitas vähemalt 10% sellest, viis veel suurema osa süütuid inimesi Siberi vangilaagritesse ja üritas venestamise keelepoliitikaga eesti rahvast hävitada, seisab 13 aastat peale Eesti iseseisvumist puutumatult Tallinna südalinnas. Ja kui siis püstitatakse mälestussammas neile, kes olude sunnil võõras sõdurivormis võitlesid oma maa eest kommunistliku võimu vastu ja mitte natsismi eest, siis on rahvusvaheline surve nii suur, et see võetakse Eesti Vabariigi valitsuse poolt maha!

On rahvusvaheliselt aktsepteeritud norm, et kommunistlikud parteid võivad eksisteerida vabas maailmas, kuigi see ideoloogia on inimkonna ajaloos kõige inimvaenulikum, olles süüdi umbes poolesaja miljoni süütu inimese surmas ja veelgi suuremate hulkade kannatustes orjalaagrites. Natsistlikke parteisid aga ei lubata eksisteerida, mis on hea, sest see ideoloogia on oma käed miljonite süütute inimeste verega määrinud. Vabale maailmale on poliitikute ja meedia poolt avaldatud surve kaudu keelatud selliste parteide valimine. Kus on aga surve kommunistlike parteide vastu?

Kas vaba maailma meedia jõuab kunagi objektiivsele ajalookäsitlusele või domineerib ta samas vaimus, rünnates turumajandust ja demokraatlikke suurvõime, avaldamata mingit kaastunnet miljonitele süütutele inimestele, kes praegu maailmas valitsevate rohkete diktatuuride all kannatavad?

Märkmed: