Eesti Vabariigi põhiseaduse §146 kinnitab: „Õigust mõistab ainult kohus”. Vale puha! Kohus on õigusemõistmist teostav riigiorgan, õigust mõistavad aga kohtunikud, kes võivad olla mehed või naised, noored või vanad, targad või rumalad, ausad või ebaausad ja, nagu elu näitab, istungil ka kas kained või purjus. Kohtus on kohtunikel suur võim ja süüdistatavana kohtupinki sattudes on kogu meie saatus nende kätes. Kas välise surve või emotsioonide alusel langetavad nad erinevate inimeste poolt sooritatud sarnase eksimuse eest suurtes piirides varieeruva karistusmäära. Emotsioonidel on meie elus oluline koht ja nad on raskesti kontrollitavad. Talituslikult on emotsioonid seotud hormoonidega ja aju koorealuste tuumade erutusega, kust nad levivad kõrgematesse ajuosadesse ja tekitavad raskesti kontrollitavaid eluavaldusi (näiteks hirmu lahingus). On täiesti loomulik, et kui noorel naiskohtunikul on kodus väike laps haige või eakat meeskohtunikku piinavad istungi ajal maovalud, on nende reageeringud äraarvamatud.

Kohtuniku võim istungi ajal on piiramatu. Näiteks võib ta saalist eemaldada igaühe, kes talle mingil põhjusel ei meeldi. Viibisin hiljuti Lääne Maakohtu istungil, kus kohtunik võttis ühe väliseestlase esindajalt esindamisõiguse, põhjendades seda „asjatundmatusega õigusküsimustes”. Tegelikult oli olukord vastupidine, asjatundmatu oli hoopis kohtunik ja teise tarkus lihtsalt häiris kohtunikku. Lolliks saab inimest kuulutada vaid kompetentne meditsiiniline komisjon. Nüüd aga käib kohtuniku poolt lolliks tembeldatud lugupeetud isik õnnetult ringi, sest targaks ta enam ei saagi. Tallinna Ringkonnakohus nimelt väitis, et õigusteadmiste hindamine ei kuulu nende kompetentsi, kuivõrd sellise määruse peale TsMS edasikaebamise õigust ette ei näe.

Kohtuniku staatuse seaduse §3 lõige 1 sätestab, et kohtunikuna saab töötada vaid kõrgete kõlbeliste omadustega isik. Kõlbelisuse mõiste on Eesti Vabariigis veniv nagu püksipael ja tunnistagem, et kohtunikud, nagu teistegi erialade esindajad, pole kindlasti kõik kõlbelised. Sellest tulenevalt peab vähekõlbelisi kohtunikke saama mingite objektiivsete näitajate abil kuidagi ka kontrollida. Kohtunike raskesti kontrollitavad pettused saavad alguse kohtutõendite hindamisest. Seadus sätestab, et vastaspool võib kohtuniku abiga teie poolt esitatud kirjalikud tõendid alati tagasi lükata, kui ta näeb, et see võib talle osutuda kahjulikuks. Sama võimalus on „meelehea” eest ka igal kohtunikul omatahtsi. Hiljem leiate te kohtuotsusest formuleeringu, millest nähtub, et te ei ole üht või teist asja dokumentidega tõendanud. Aga kohus teeb otsuse vaid nende tõendite alusel, millised on kohtutoimikus. Reeglina kohtunikud oma otsust dokumendi väljajätmise kohta ei põhjenda ja enamasti ei satu tagasilükkamine ka otsuse või määruse teksti. Parimal juhul on seda formuleeritud kui „mitte asjakohane” või „põhjendamatu”. Ringkonnakohus enamasti uusi materjale toimikusse ei võta. Lisagem, et seadustes on fikseeritud paragrahvid, mille kohta kodanik ei saa esitada erikaebust. Kui kohus tegi määruse sellise paragrahvi alusel, siis kõrgema astme kohus lihtsalt tagastab materjalid. Tegelik elu on näidanud, et kõrgemalseisvad kohtuinstantsid võimaluse piires kõigiti kaitsevad alamastme vääraid ja ka seadustele mittevastavaid kohtuotsuseid, andes tehtud seaduserikkumistele seadusjõu. Osaliselt on see arvatavasti tingitud sellest, et materjalid ringkonnakohtutesse esitatud kohtutoimikutes on puudulikud, olles eelnevalt läbinud alamastme kohtuniku subjektiivse tsensuuri. Öeldust tulenevalt on mul justiitsministrile ja Riigikohtu esimehele ettepanek, et nad ringkirjaliselt teeksid esimese astme kohtutele ülesandeks toimikusse kaasata eranditult kõik protsessiosaliste poolt esitatud protsessiga seonduvad dokumendid, et hiljem ka kõrgema astme kohus saaks asja lahendada „kogumis”. See välistaks paljud esimese astme kohtutes toimunud pettused. Eriti puudutab minu ettepanek õigusjärgse omandi tagastamist ja äritegevuses aset leidvaid vaidlusaluseid küsimusi.

Anto Raukas
Eesti Õigusjärgsete Omanike liidu esimees

Märkmed: