Jah tõesti, kuhu jõuad — seda see ladinakeelne pealkiri tähendab. Võib-olla peaks küsima veel millal, sest vastus esimesele küsimusele on lihtne — hääbumine. Tegelikult leidub teiselegi vastus — õige pea. Olen kindel, et need read tulevad paljudele üllatusena, kuna suurem osa meie eestlaskonnast arvab, et E.M. Klubi on majanduslikult väga tugeval alusel. Kahjuks see aga nii ei ole, ja pole kunagi olnudki.
E.M. Klubil on olnud väga sirge ja kindel funktsioon, vähemalt viimased 14 aastat minu juhtimise all — hoida koos eesti rahvast, võimaldada neile kokkutuleku koht, neid lõbustada ja sööta-joota. Aga jah, kahjuks on eesti rahvas kahanenud väga jõudsalt. E.M. Klubi ei ole kunagi, ka algaastail oma kulusid katnud ainult patroonide külastamisega, vaid selleks on olnud ka pidude korraldamised. Üheks sissetulekuallikaks on alati olnud peied. Peab aga ütlema, et kahjuks (andke andeks see väljend, aga käesoleval juhul on see kohane) on neid jäänud palju-palju vähemaks. Ilmselt on põhjus selles, et vanem põlvkond on juba suuremalt osalt manalas. Või võtame sünnipäevad. Nagu te teate, on siinsetel eestlastel välja kujunenud oma sõprusringkonnad. Ja nii mõnedki neist korraldasid tähtpäevi järjekindlalt aastast aastasse. Kui ma hiljuti kelleltki küsisin, et miks te enam oma pidusid ei pea, sain vastuseks, et meid on ainult 8 tuttavat-sõpra veel järel, mis pidu sa ikka pead.
Tean, et nii mõnigi on sellest jutust üllatunud ja ütleb, et minu meelest on Õunapuu juures alati palju rahvast. Jah, see inimene tuleb ehk siis, kui on mingi kontsert, teatrietendus või muu suurem sündmus, kus siis ongi KÕIK kohal. Järgmisi päevi aga, kus saal on tühi või peaaegu tühi, ta ei näe, kuna teda ennastki pole kohal. Ka ei tähenda rahvast täis saal automaatselt suurt sissetulekut. Võtame näiteks teisipäeva õhtupooliku, mis on teatavasti kooli päev. Saal on inimesi täis — lapsed jooksevad edasi-tagasi, vanemad ajavad juttu, mõni töötab arvutiga, mõni loeb raamatut. See kõik on tore, aga paar tassi kohvi ja mõned võileivad ei ole just suur sissetulek. Lauluvennad proovi vaheajal aitavad natuke hädast välja.
Kust siis ikkagi on tulnud need jutud, et Õunapuu on püsti rikas ja isegi miljonär? Ei oska sellele vastata. Kui küsitakse: „Kuidas läheb?“, siis vastan loomulikult heatujuliselt: „Hästi!“ Teisiti ei saa see ollagi, virisejatele pööratakse ruttu selg. Pean ausalt ütlema, et raha sukasäärde panemiseks pole selles äris kunagi olnud, ka varematel aastatel mitte. Peale rasket tööd sai vahel endale väike puhkus lubatud. Nüüd on seegi kadunud.
Milleks siis nüüd see „nutulaul“? Ehk ei ole kõik kadunud, ehk saab olukorrast välja tulla? Kindlasti saab, kui veame kõik ühte köit. Küsimus ei ole ju niivõrd minu isiklikus heaolus kuivõrd Toronto eestlusele väga vajaliku tuiksoone säilitamises. Ütelge ausalt, kallid sõbrad, kui paljud teist on kunagi sellele mõelnud, et allakirjutanu on teinud seda rasket tööd mitte oma rikastumiseks, vaid armastusest eestlaste vastu; eesti kultuuri ja vaimu säilitamiseks siin kaugel kodumaast? Kui paljud teist oleksid nõus tegema 14—18-tunniseid tööpäevi, vahel mitu kuud järjest ilma ühegi puhkepäevata, olles tihti võlgades?
Kus on siis väljapääs? Avada uksed kõigile, st. panna üles ilus valgusreklaam tänavale, teine küljeuksele ja kutsuda kõiki sisse? Teenindus oleks ainult ingliskeelne; muusika ja menüü poleksid aga enam eestipärased. Kas nad ikka tuleksid? Juba sisenemine on võõra jaoks pisut keeruline. Whistler'sil on ideaalne, aastaid sisse töötatud koht. Ometi kurdab ka sealne omanik külastajate vähesuse üle. Aga kui nad ikkagi tulevad (kõigile muulastele, kes on meid tuttavate kaudu külastanud, on koht väga meeldinud), kas see on siis ikka veel eesti klubi? Kas te soovite seda?
Oleme Eesti Klubi, teenime eesti ühiskonna huve ja asume Eesti Majas. Kas ei leiduks mingit võimalust saada üürivaba staatust?
Kõige rohkem meelehärmi teeb ehk see, kui aastate jooksul traditsioonilisteks või juba kokkulepitud peokorraldused antakse kellelegi teisele. Tavaliselt tehakse seda kahel põhjusel: esiteks müüt (kust see küll on võetud?) et Õunapuu on juba rikas, anname teistele ka võimaluse. Teiseks pakutakse meie hindadest alla. Kahjuks aga ei saa me hinnasõjaga kaasa minna — meil on kulud ja maksud. Revenue Canada ja teiste riigiasutuste silmis oleme me täpselt samal pulgal teiste restoranidega. Tuleb veel mainida, kui palju vähem profiiti me saame tänu sellele, et käime toiduained ise ostmas väikestes kogustes. Tavaline restoran tellib need otse jaekaubandusest, kust need tuuakse kohale, mitte aga väikeseid koguseid. Suurte koguste jaoks puudub meil walk-in cooler. Selle jaoks pole lihtsalt kohta.
Niisiis, kogu küsimus on selles, kas tahetakse, et Eesti Maja Klubi edasi eksisteerib või mitte? Või läheb see sama teed nagu läks Gift Shop, millest tunnevad nüüd kõik suurt puudust. Kui see veel töötas, siis oli vahel 2-3 päeva järjest kassa läbimüük ümmargune null.
Nii mõnigi ütleb nüüd ehk, et kui ei saa hakkama, mingu minema ja las keegi teine jätkab. Ega maailmas muidugi asendamatuid pole ja mõnel on ehk teistsuguseid mõtteid, kuidas seda äri juhtida. Siiski ei pääse keegi nendest probleemidest. Ja muidugi — kui allakirjutanu läheb, läheb ta koos sisseseade, lampide, dekoratsioonide, alkoholiloa ja ka nimega. Nii et oletatav järglane (juhul kui ta neid eelpoolnimetatud asju, välja arvatud alkoholiluba, ära osta ei soovi) peab päris kõvasti pingutama, et algust kätte saada.
Kui Air Canada sattus raskustesse pärast 9/11 ja ka hiljaaegu SARSi tõttu, toetatakse teda päris suurte summadega. Lihtsalt leitakse, et seda lennufirmat on ikkagi edaspidi vaja. Võib olla oli see kohatu võrdlus, aga tundub, et kui meie siinne eestlaskond kohe ühiselt õlga alla ei pane, kaob üks meie tugikantsidest ning sellest võib kujuneda lumepall, mis kiiresti veerema hakkab. Kohe-kohe lõpeb tegevushooaeg ja suveperioodil on teenistus hoopis mannetu.
Võtku lugejad seda artiklit nüüd kuidas soovivad — kas nutulauluna, virisemisena, ähvardamisena või lihtsalt fakti konstateerimisena. Olla või mitte olla, nagu küsis pateetiliselt üks tuntud Taani prints, hoides käes pealuud.
Allakirjutanul on hea meel, kui olete võtnud vaevaks lugeda muredest, mis ühe kaasmaalase hinges on. Kahjuks on need mured aga meie kõigi ühised mured.
