Henn Põlluaas

Nagu üksikisikul, on rahvuselgi eneseväärikus ja uhkus, mis koosneb paljudest komponentidest. Nagu üksikisik, nii võib ka rahvus kaotada usu endasse ning langeda depressiooni.

Et tunda uhkust oma rahvuse üle ja omada rahvuslikku väärikust peab inimene tajuma ennast osana rahvast, selle kultuurist, minevikust ja tänapäevast ning tajuma, et riik oleme meie ise. Minevik peab pakkuma pidepunkte, mis võimaldaksid tunda uhkust oma eelkäijate ning riigi üle. Neid pidepunkte ja tähtpäevi tuleb rõhutada ja tähistada. See on osa isamaalisest kasvatusest. Kuigi meie ajalugu annab küllaga põhjust meenutada ja tähistada ka võidukaid lahinguid, mitte vaid alandavat allajäämist, seda ei tehta. President Ilves kinnitas koguni, et eestlased armastavad oma rahvast, kuid vihkavad oma riiki. Miks nii?

Vabadussõjas priiuse kätte võidelnud eestlased tundsid uhkust oma riigi ja rahva üle. Rahvuslikkus ja isamaalisus ei olnud siis tühipaljas sõnakõlks. Ka okupatsiooniaastatel kandsime seda tunnet oma südames, välja arvatud kollaboristid, kes end nüüd vabadusvõitlejateks teha üritavad. Täna aga, peale paljuski näilist vabanemist vene karu käppade vahelt, sest võimu naudivad needsamad kollaboristid, on sellest järel vaid riismed. Seda näitab osa eestlaste hämmastav ükskõiksus rahvusele ja riigile eksistentsiaalsete asjade suhtes.

Aastakümneid kestnud genotsiid, rahva eliidi, mälu ja hariduse hävitamine, venestamispoliitika ja kommunistlik ajupesu on meie rahvuse enesehinnangule mõjunud laastavalt. 90-ndate alguse eestlaste enesetunnetuse tõusus oleks olnud võimalik need haavad parandada ja taastada rahvuslik väärikus, kuid seda ei üritatudki. Vastupidi! Kremli toel ohjad haaranud kollaborandid on sihipärase tööga suutnud naeruvääristada ja hävitada igasuguse rahvusliku eneseteadvuse tõusu. Selmet tunnustada näiteks eestlaste vaprust II maailmasõja lahingutes ja nende võitlust Eesti vabaduse eest, mille üle iga rahvus uhke oleks, üritatakse võltshäbeliku vaikimisega seostada meie vabadusvõitlust natsiideoloogiaga. Aastaid korrutatakse meile, et meie "sõbrad" ei mõistvat meid ja lastakse Venemaal oma valesid levitada. Vabadusvõitleja mõistegi tahetakse ära solkida, tunnistades selleks igaühe, kes ise tahab — ka kommunistid. Isegi kodaniku õigus ja kohustus oma riiki kaitsta on ekskommunistide juhitava valitsuspartei meelest ajast-arust.

Ma ei kahtlusta, et ekskommunistid sotsialismiaega tagasi ihkaksid. Küll on nad aga kõigeks valmis võimu nimel. Just seepärast on rahvuslik ühtsus ja eneseteadvus neile ohtlik, sest see pühiks nad minema. Suurt vahet ei ole, kas tegemist on Keskerakonnaga, kellel Putini parteiga koostöölepe; Reformierakonnaga, kes uue integratsiooniprogrammiga Savisaare kodakondsuse nullvarianti ellu viia püüab, Res Publicaga, kes vabadusvõitlejad natsideks kuulutas ja Lihula ausambarüvetamise korraldas või Isamaaliiduga, kelle seaduseeelnõu, et ka umbkeelsed muulased võimule saaks, heaks kiideti. Näiteid võiks Toompealt tuua palju. Meenutagem või 5,2% Eesti territooriumi ärakinkimist.

Toompeal laiutavate endiste punaste ja kosmopoliitide suurim kuritöö pole mitte ärastamine, riigiröövimine või endale privileegide loomine. Nende suurimad kuriteod peituvad reeturlikus koostöös okupatsioonivõimudega ja selles, et tänaseks on nad eestlaste rahvusliku eneseväärikuse, enesealalhoiuinstinkti ja poliitilise aktiivsuse suutnud pea olematuks muuta. Riigi ja rahva vahele on tekkinud lõhe. Puudub ühendav idee, mis rahvast liidaks ja edasi viiks. Ükskõiksus ja apaatia on saanud valdavaks. Eesti riik ja rahvas on alistatud demagoogia ja näiliselt demokraatlike vahenditega ning muudetud millekski tühiseks ja paljude meelest lausa mõttetukski.

On mõistetav, et rahva, kellest midagi ei sõltu, pettumus ja rahulolematus kasvab. Kui lisada äravõetud rahvuslik mälu ja uhkus, siis pole ime, et ka rahva eneseväärikus on kadumas. Seda õhutavad takka need, kes ütlevad, et ise ju valisite oma juhid. Ei valinud! Valisid ringkonnad, kes meile sellise valimissüsteemi lõid, mis võimulolijatele võimu tagab.

On karta, et rahvas, kes demagoogiast ja mesijuttudest uimastatud, ei ärka iseenesest ega ärksamate hõigetest. Raputusi, mis peaks rahva äratama on olnud palju. Kohati tundub, et üks silm on juba lahti. Kas on, seda näitavad valimised. Näidakem seal, et meie rahvuslik eneseväärikus ei ole kadunud ja väärikaid inimesi, keda valida, veel jätkub!

Märkmed: