Eesti kavatseb suurendada oma osalust NATO missioonis Afganistanis, tõstes oma seal viibivate sõdurite arvu sajani aastaks 2006. Kaitseministeeriumi pressiesindaja Madis Mikko sõnas, et see on osa plaanist suurendada Eesti sõdurite arvu välismissioonidel, mis peaks 2010. aastaks jõudma 350 meheni.
Võib tunduda, et Eesti ujub vastuvoolu maailmas üldlevinud seisukohale, teised NATO liikmesriigid otsivad võimalusi ütelda lahti endale võetud kohustustest.
Eesti ei lähe ka seekord kaasa karjainstinktiga, nii nagu oli 9. mai pühitsemisega Moskvas, ja mul on selle üle hea meel. Mina teenisin USA armees ohvitserina aastail 1966–69 ja olen olnud ka Eesti Kaitsejõudude teenistuses. USA armee on võimsaim armeedest, mis maailmas kunagi on olnud. Mida enamat võiks väike riik, mis on sama suur kui New Jersey ja Delaware osariigid kokku, veel soovida, kui ühendada oma armee sellise jõuga.
Eestis olen ma sageli kuulnud öeldavat, et idast ei tule kunagi midagi head. Kui vaadata Narva kindluse pilti viiekroonisel rahatähel, siis võib sellel märgata tumedaid pilvi lähenemas idast. Ometi julgen ma kinnitada, et Venemaa võib olla parim, mis iseseisval Eestil kunagi on olnud. See oli suuresti Venemaa teene, mis ajas pankrotti Lõuna- ja Ida-Eesti põllumajanduse, kuna ta sulges Eestiga piiri ja määras kolmekordse tolli meie kaupadele. See karistus Venemaa poolt lämmatas rahva igasuguse vastuseisu Euroopa turu suhtes. Kui Eesti ja Venemaa vaheline piir oleks jäänud avatuks, oleksid Eesti ida- ja lõunapiirkondadest viidud kõik põllumajandussaadused hoogsalt Venemaa poole, nende eest saadud raha oleks arvatavasti olnud nii suur, et müüjatel poleks enam uneski tulnud pähe Lääne turgude poole isegi mitte vaadata.
Samasugune lugu on ehk ka Vene vastuseisuga Tartu rahu piirilepingule. Nõndaviisi on venelased ise hoidnud ära märkimisväärselt suurel arvul venelaste tuleku Eestisse. Kui Venemaa oleks olnud arukam, oleksid nad lubanud Petseril ühineda Eestiga, siis oleks venelased olnud selles piirkonnas arvulises ülekaalus ja seal oleks maksnud ka enamuse tahe nagu demokraatias kombeks. See tuletab mulle meelde minu hea sõbra, kadunud Rein Helme sõnu – kunagi ei saa oodata mõistlikku käitumist irratsionaalsetelt inimestelt. See iseenesest on irratsionaalne.
Eesti peab tohutu suure naabri Venemaaga hoidma heanaaberlikke suhteid, kas või jõuga. Ajalugu on näidanud, et kui üldse on midagi, mida Venemaa austab, siis on see jõud. President Rüütel andis maailmale jõulise sõnumi, kui ta ei võtnud vastu kutset minna 9. mail Moskvasse. Euroopa infoagentuurid on korduvalt maininud, et maailmas on vaid kaks riiki, kes julgesid Venemaa kutsest ära ütelda.
Ameerika Ühendriigid on olnud Eestile heaks sõbraks ja mul on hea meel, et Eesti on vastanud samaga. Meie sõdurid on Iraagis, nad puhastavad Lõuna-Afganistani miiniväljadest. Kosovos just vahetus üks rühm Eesti sõdureid teise vastu. Ja kui nende käest küsida, kas Eesti peaks tõmbama oma väed välismissioonidest välja ning tegelema oma asjadega, siis võite te kindlad olla, et nad paluvad teilgi tegelda oma asjadega ja jätta sõdurite töö sõdurite teha.
Viido Polikarpus
Tallinna Eesti Maja juhataja
Avatud veerg: Ratsionaalsus ja irratsionaalsus
Arvamus
TRENDING
