1991. aasta augustiputši päevist on jäänud täieliku tähelepanuta nende tegevus, kes olid nii teletornis kui ka raadiomajas sees.
Sündmuse tähistamisele ei kutsutud neist kedagi – justkui olnuksid kaitstavad teletorn ja raadiomaja tollal inimtühjad.
Vilniuse telemajas toimunud eriüksuslaste (OMON) marodööritsemise järel teadsime suurepäraselt, mis meid ees oodata võib.
Tõsise rünnaku puhul ei oleks ümbritsevatele tänavatele barrikaadideks kogunenud raskeveokid ega kaitsjate vaprus suutnud ära hoida raadiomaja ja teletorni vallutamist. Seetõttu valmistati ette väljaspool reservstuudiod, sidekanalid ja raadioinsener Mati Tähemaa konstrueeritud väikesed ultralühilaineala raadiosaatjad, mis suutsid katta raadioleviga Tallinna linna ja lähiümbruse. See tollaste seaduste järgi riigivastane tegevus toimus vaid väheste inimeste teadmisel, ilma ülalt tulnud korraldusteta. Õnneks jäi raadiomaja vallutamata, sest putš rauges sama häbiväärselt, kui oli alanud. Eesti Raadio saated ei katkenud hetkekski.
Teletornis piirdusid purustused tüki klaasvitraažiga. Valveinsenerid ja kohalesaabunud teletorni ülem Georgi Morozov alustasid sissetungijatega aja võitmiseks dialoogi. Ohutusele viidates lülitati elektritoide sisse ja pandi sõjaväelaste teadmata Vikerraadio saatja käima.
Sissetungi juhtinud polkovnikule piisas teletorni ülema seletusest, et 22. korruse raadioreleejaama lukustatud ruumis pole kedagi. Avamist nõuti alles siis, kui üks Eesti Raadio kommentaatoritest ettevaatamatult Vikerraadio otsesaates välja lobises (seda kuulasid ka put‰i toetavad interrindelased), et seal asub ainus sidekanal Soomega ja luku taga istub meie vapper poiss. Millegipärast räägib Ilmar Raagi ETV-s näidatud dokumentaal-draamas sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik ja vabalt eesti keelt valdav Georgi Morozov 22.
korruse ruumis istuvate kaitsjatega vene keeles, andes edasi sõjaväelaste nõudmise. Tegelikult toimus see vestlus eesti keeles. Kulisside taha on jäänud ka need Eesti raadioamatöörid, kes osalesid alternatiivse sidesüsteemi loomises, segasid oma amatöörsaatjatega sõjaväelaste omavahelist raadioühendust ning pidasid sidet välismaaga, edastades sinna teavet toimuva kohta.
Pisendamata nende meeste-naiste vaprust, kes tulid kaitsma vabadust, ei peaks unustusse jääma ka need tehnilised töötajad, kes olid teletornis silmitsi sõduritega, päästes aparatuuri hävingust ja needki, kes lõid alternatiivsed infokanalid, et Eesti ei osutuks muust maailmast äralõigatuks.
Avo-Rein Tereping, Eesti Raadio tehnikadirektor 1991. a. augustiputši päevil
Eesti Päevaleht