Äsjailmunud kuueosalise sarja "Eesti ajalugu" teine raamat "Eesti keskaeg" tähistab ajaloolase Erkki Bahovski sõnul murrangut Eesti ajalookirjutuses, sest näiteks sellist kontseptsiooni vabadusvõitlusest, nagu seni oleme teadnud, selles raamatus ei ole.
Raamatu eesmärk on esitada kõige uuemale uurimisseisule tuginev ülevaade keskaegse Liivimaa ajaloost, rõhuga tänapäeva Eesti alal. Liivimaa ajalugu käsitletakse mitmest vaatenurgast, nii poliitilisest, majanduslikust, sotsiaalsest kui ka kultuurilisest, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Ajaloolase haridusega ajakirjaniku Erkki Bahovski sõnul ei lähtu "Eesti ajalugu II" rahvusromantilisest või ideoloogilisest hoiakust. Raamatu teeb tähelepanuväärseks näiteks see, et sellist kontseptsiooni vabadusvõitlusest, mida seni oleme teadnud, selles raamatus ei ole.
"Lähtutakse sellest, et rahvuslikud vahed 13. sajandil ei olnud kindlasti sellised kui 19. sajandil. Eestlaste identiteet võib-olla mingisugusel kujul oli olemas, aga seda ei saa võtta niimoodi, et eestlased oleksid - ja mõnikord on seda ka liialdatud - võidelnud oma riigi eest, või on üritatud näha seda, et 13. sajandil on olnud ka riikluse algeid. Tegelikult sellest on väga vähe teada," märkis Bahovski.
Raamatu autor, Tartu ülikooli ajaloo- ja arheoloogia instituudi keskaja professor Anti Selart märkis, et nende, umbes 30 aastat kestnud võitluste käigus Eestis 13. sajandi alguses prooviti tegelikult läbi peaaegu kõikvõimalikud liidusuhted eri osaliste vahel ja rääkida ühtsest Eestist poliitilises mõttes ei saa.
"Samas ei saa märkimata jätta, et Läti Henriku kroonika, põhiline allikas, mis meile neid sündmusi vahendab tänapäeval, ja ka teised tekstid, kasutavad kõigi Eesti ala elanike kohta kokkuvõtvalt sõna eestlased, mis tähendab, et midagi ühist ikkagi oli," lisas Selart.
Tema sõnul ei ole raamat mõeldud revolutsioonilisena. Elukutselise ajaloolase jaoks võtab raamat kokku arengud ajalooteaduses viimase 10-20 aasta jooksul ning vahendab neid Eesti publikule. Käsitlus tugineb peamiselt kirjalikele allikatele. Soov on olnud kaasata ka arheoloogilist, arhitektuuri- ja kunstiajaloolist teavet - seetõttu on teosel ka suurem autorkond.