Möödunud neljapäeva õhtu tõi kohale publikut täpselt nii palju kui saali mahtus, seega vaid mõnikümmend rohkem kui sada inimest, kuna kolmandik saali põrandast oli muudetud lavapinnaks. Ka publiku vaateväli, eriti tagumistes ridades, oli piiratud, olgugi et 20-le oli vastu seina seatud kõrgendatud istekohad. Lavatehnika poolest vaadatuna oli aga kohe algusest ilmne, et midagi erakorralist ja professionaalset oli toimumas.
Kolmeosalise eeskava viimane vaatus oligi ballett ja ekspressionistlik tants, nagu väljendab end tantsutrupi nimetus, ,,Ballet Espressivo“. See hakkas dramaatiliselt Järvi Raudsepa tehniliselt puhta esitusega balletist ,,Don Quixote“, kusjuures tantsija küpsus oli selgesti nähtaval kiire ja temperamentse hispaanialiku muusika taustal (helilooja Ludwig Minkus). See oli 19. sajandist arenenud klassikaline ballett.
Teise etteaste vältel oli võimalus nautida Jessica Campbelli tantsu ,,No Surprises“, mis ei olnud varvastel, kuid kaasahaarav, tänu tantsija andekusele ja tema enda koreograafiale. Jessica Campbell on olnud pikemat aega Ballet Espressivo koosseisus ja osalenud rühma filmides.
Kõik järgmised tantsud olid koreografeeritud Donna Greenbergi poolt tantsutsüklile ,,The Wanderer“ (muusika nii Schubertilt kui Schumannilt). Esimeses osas nägime Järvi esituses veidi vallatlevat neiulikku jäähaldjat, kusjuures tuli esile tantsija elastsus ja väljendusrikkus. See stseen kandus teemaliselt neljandasse, milles oli kõige veenvamalt näha Järvi miimikalikku näitlemisoskust. Duett partner Eugene Dokoukine’iga oli tulvil naljatlevaid hetki, kuna tantsus püüdis rändur noormees võluda haldjat, kes on pisut kapriisne ja ei tea, kas poiss talle meeldib või mitte. Seda teemat on ka klassikalises balletis rakendatud.
Viies etteaste oli dramaatilisem, jälle koos partner Eugene Dokoukine’iga. Eugene ja Järvi olid nagu kokku loodud, nii loomulik oli nende koostöö.
Ühest küljest võis jääda mulje, et õhtu mõte oli esitada Järvi Raudsepa talenti — neiu, kes hoolsa kooliõpilasena jättis hariduse pooleli, et pühenduda tantsule, alates elukutselisena viis aastat tagasi Tallinnas ja olles pidevalt juurde õppinud lavaoskusi ja esitusviise.
Teisest küljest, kuna oli kuulutatud välja tuluõhtu, nägi pealtvaataja, et tegemist on loomingulise tantsurühmaga, mis on sunnitud oma majanduslikku olukorda pidevalt parandama, kas või selle õhtu sissetuleku abil.
Kõige majanduslikumalt pingerikkam osa Ballet Espressivo tegevusest on ,,film“ — nüüdisaja tegelikkuses digitaalvideo. See ilmnes õhtu eeskava esimeses osas, mil selgelt nähtaval laial ekraanil oli võimalik jälgida kolme lühifilmi, kõik seatud Donna Greenbergi koreograafiale. Filmi rezhissöör Hal Swann on ilmselt oma tegevusvõimaluste tasemel ja oskab koreograafiga head koostööd saavutada. Esimene ja viimane film olid lõplikud, vahepealne oli katkend pikemast filmist, mis on valmimas.
Esimene film, ,,Contrapunctus – the Soul of Bach“, tõi esile liikuva seinavaiba nelja tantsijaga, kes sisenesid ja väljusid Bachi kontrapunktilise heliloomingu taustal. Film vajaks mitmekordset jälgimist aegajalt koos nootidega ( Bachi fuuga nr. 6).
Teises filmis mängisid kaks tantsijat põgenevat armastajapaari Varssavi ghetto raamistikus. Haarav oli hetk, mil must-valge muutus tabavalt värviliseks, maalides vaataja silme ette meeleolurikka pildi.
Kolmandas filmis, ,, Enchantment“, oli Järvi Raudsepp ainuüksi pidevalt liikvel, ent rahulikult ning graatsiliselt. Seda võiks kodus DVD formaadis väsimatult mängida aina üle ja üle.
Tehniliselt oli filmide esitus selge ja ekraani laius piisav. Kava oli hästi ülesehitatud, sest ekraani eemaldamine ,,tantsulavalt“ toimus sujuvalt, kui vahepeal enne tantsuetteasteid leidis aset muusikaline osa. Siin oli appi tulnud maestro ja pianist Charles Kipper, kes osavalt saatis lauljaid Järvi Raudseppa, Donna Greenbergi ja teadustajat Andres Raudseppa. Viimane kasutas juhust laulude vahel küsitleda tantsutrupi juhti ja koreograafi Donna Greenbergi, kes selgitas publikule Ballet Espressivo põhimõtteid, tegevuskava ja vajadusi, kusjuures mitmed talendid on trupi eesmärkide heaks annetanud aega ja oskust. Valgustavat ja põhjalikku informatsiooni on Ballet Espressivo kohta leida internetis.
Pärast mõjuvat tantsuetendust tänas teadustaja Tartu College’i kultuuriprogrammi nimel esinejaid, koreograafi, pianisti, rezhissööri ning tehnilist lavastajat ja kutsus kõiki võidulooside väljakuulutamisele ja kohvile. Võiks mainida, et kohvi kõrvale oli pagar ja maiustusäri Dufflet’s annetanud nii hulgaliselt maitsvaid ning värviküllaseid hõrgutisi, et sada suud ei suutnud neid lõpetada.
Õhtu läbiviimine vajas mitmesugust oskust, vabatahtlike poolt palju pingutust ja lahket ning head tahet Tartu College’ilt, mille kultuuriprogrammi kaudu on võimalik teovõimelistel end teostada.
Teadustaja sõnul vääris suurimat tänu pedagoog ja kauaaegne lavastaja John Patric Price, kes tõi oma kogemused Tartu College’i, valmistades tantsupõranda, valgustuse ja helisüsteemi.