Hiljuti oli ka torontolastel võimalus saada mõnevõrra osa III Ottawas toimunud Balti Filmifestivalist — tänu Eesti Kunstide Keskuse juhtidele Stella ja Johannes Pahapillile saabusid seal näidatud filmidest kaks ka Torontosse.
Siinse eestlaskonna huvi kodumaa filmitoodangu vastu oli märkimisväärne, kuigi eriti päevastel seanssidel oleks publikut võinud rohkemgi olla. Samas, need, kes käisid, kiitsid vaadatut ilmselt sõpradele-tuttavatelegi, sest nii mõnigi tundis veel hiljemgi huvi, millal neid filme siin taas näha saab. Paraku — neid kahte (Eesti film „Karu süda“ ja Eesti-Läti ühistöö „Head käed“) vähemalt lähitulevikus kindlasti mitte ja kes neid näha soovib, peab vast reisi Winnipegi või Vancouverisse ette võtma, sest filmid rändavad edasi sealset publikut rõõmustama.
Korraldajad loodavad optimistlikult, et aasta-aastalt festivali populaarsus kasvab laiemaltki ja võib oletada, et järgmistel aastatel tuleb kokku veelgi enam kinohuvilisi, sest nagu hr. Pahapill lootust avaldas, on plaanis siinsele ekraanile tuua ka kodumaal hetkel kuulsaim film „Nimed marmortahvlil“, mille kohta on öeldud, et seda peab lausa kohustuslikus korras iga eestlane vaatama, olgu ta suur või väike.
*
Torontos näidati nimetatud filme südalinnas, National Film Board of Canada hoones kahel päeval, pärastlõunal ja õhtul. Kohal viibis ka filmifestivali rajaja Andris Kesteris, Läti Rahvusliku Föderatsiooni Kanadas juhatuse liige, kes kõneles festivali ideest ja viis aastat tagasi alguse saanud tekkeloost, kõigi kolme Balti riigi saatkondade ühistööst filmide siiatoomisel, koostööst Balti produtsentidega ja muustki nn. kardinatetagusest tööst, mida vaataja ei oska aimatagi. Festivali populaarsus on Kanada pealinnas aasta-aastalt kasvanud ja filme käib lisaks balti päritolu inimestele vaatamas ka teiste rahvuste esindajaid. Eks see ole omamoodi heaks võimaluseks ka oma riikide kultuuride tutvustamiseks Kanadas.
Film viis vaataja Eesti väikelinna
Allakirjutanul oli võimalus vaadata filmi „Head käed“, mis valmis 2001.aastal Eesti ja Läti filmitootjate koostöös. Rezhissöör on Peeter Simm ja filmis näeme mõlema riigi näitlejaid, kuuleme mitut keelt, aga sündmustik toimub ühes kujutletavas Eesti väikelinnas.
Siinkohal pole vist mõtet filmi ümber jutustama hakata, kuna filmide sisust on lehes varem juttu olnud. Siiski peab mainima filmi üsna omapärast süzheed — Lätist Eestisse seigelnud vargaplika „saavutused“ väikelinnas ja tema oskus manipuleerida ja inimesi ümber sõrme keerata, kuigi võib küsida, et millega siis? Film ei mõista kohut, ei tee must-valgel selgeks, mis hea ja mis halb, mis sünnis ja mis kõlbmatu, kuivõrd jätab ehk otsad lahti — mõelgu ise vaataja edasi ja andku oma hinnang. 90 minutit kestnud film ei avagi kõiki süzheeliine lõpuni, tehes panuse vaataja arukusele või fantaasialennule. Kuidagi võõras tundub see seal filmis esitatud maailm, kuigi tegelaste suust kuuleb sulaselget eesti keelt ja mitmed episoodidki toovad otsekui „äratundmisrõõmu“. Aga elust maha kirjutatud film ei ole, seda kaugeltki mitte — filmikunsti omapära see ju ongi, et filmi loojal on võimalus panna vaatajat mõtlema kas enese soovitud suunas või hoopis tõmmata tähelepanu eludele, nähtustele, mõtetele jmt., millele igapäevaelus vast ei tule.
Kuidagi kahju hakkas neist inimestest seal filmis. Tühjad lootused, karm igapäevaelu, naiivne usaldus inimeste suhtes. Kahju ei hakanud küll filmi peategelasest, kelles tema eluviisidele ja -kogemustele vaatamata peitus vist ka tibake inimlikkust, kaastundlikku hinge, nagu filmis näidata püüti. Eks igaüks saab täiskasvanu mõistusega oma teed ju sisuliselt ise valida, lapsed aga paraku mitte, ja me ei teagi, mis sai edasi väikesest poisist, kes ema surma järel jäi talle otsekui emaks hakanud vargast peategelanna tiiva alla, õppides samuti korraliku ühiskonna poolt mitteaktsepteeritavaid trikke eluks toimetulekuks.
Võime vaid oletada. Samas, ehk peitubki siin loo moraal — väikeses poisis, kes niiväga vajab kedagi, keda jäljendada, kelle valu kanda, ja keda aidata? Ja teisalt: kalestunud hingega vargaplika, kes ilma igasuguste süümepiinadeta on harjunud omastama, mida iganes heaks arvab, vajab ehk samuti kedagi, kellele pühenduda ja kelle eest hoolitseda? Nii kummaline kui see kooslus ka ei tundu, paistab ta vähemalt toimivat.
Jällegi: inimesed on erinevad. Erinevad on vaatajad, ja nii mõnigi soovinuks ehk filmile mõnd teist, konkreetsemat lahendust: pahadele karistust, headele paremat õnne. Paraku, eks mõtlema pani see film kindlasti. Kasvõi juba selle üle, missuguseid ekstreemsusi elus ette tulla võib. Mitte ainult filmis.
Balti filmifestivali filmid Torontos külaskäigul
Kultuur
TRENDING
