Harri Kivilo

Headele lugejatele ja seltside liikmetele * 23.09.13.

Paljud eestlased ehk ei mäletagi et 16. jaanuaril 1998 allkirjastati Balti Harta, mis selles öeldu kohaselt põhineb „Ameerika Ühendriikide ning Eesti, Läti ja Leedu vahelistel sõbralikel suhetel, mis on katkematult kestnud aastas 1922 alates.” Veelgi olulisemalt meenutatakse Hartas et „Ameerika Ühendriigid pole mitte kunagi tunnustanud Eesti, Läti ja Leedu vägivaldset liitmist Nõukogude Liitu aastal 1940, vaid on nende riiklikku iseolemist korduvalt kinnitanud viie sajandi vältel.” Osalised „taaskinnitasid kooskõlastatult täita kohustused, mis seonduvad eesmärkide, põhimõtete ning Helsingi Konverentsi lõpliku akti ja sellega seonduvate OSCE dokumentidega”.

Ameerika Ühendriikide president kohtus taas oma Balti riikide ametivendadega 30. augustil 2013. Kohtumise ühisavalduses kinnitatakse et „ Ameerika Ühendriikidel on, Balti Hartas määratust ja NATO liitlased olemisest tulenev, sügav ja kestev huvi Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse, sõltumatuse, territoriaalse terviklikkuse ja julgeoleku üle.”

Ilma kõige vähemagi kahtluseta oli sellel Eestil, mille eksisteerimist Ameerika Ühendriigid olid kinnitanud väga pika Nõukogude Liidu okupatsiooni aja vältel, kindlalt määratud terviklik territoorium. Eestit Venemaast eraldava piiri paiknemine oli Harta koostamise ajal oma paiknemise kohas sissekirjutatud ka juunis 1992 vastuvõetud põhiseadusse, mis keelab territooriumi vähendamise ilma rahvahääletuseta.

Balti Hartas kirjeldatud Ameerika Ühendriikide kauakestnud sõprusse küüniliselt suhtudes on Eesti riigivõim õigustanud - põhiseaduse primaarseid sätteid lausa vastupidisteks „tõlgendades” - oma territooriumist üks kahekümnendik Vene Föderatsioonile kinkimist. Eesti idapiiri viimist Stalini poolt määratud joonele pole vähendanud isegi teadmine et Vene Föderatsioon on Eesti suhtes jätnud täitmata Helsingi Konverentsil määratud riikidevaheliste piiridega seonduva kohustuse, mille ta võttis üle Nõukogude Liidult 7. jaanuaril 1992 - just nii nagu kõik ta eellased on oma lubadused murdnud.

Tänu äsjasele Ameerika Ühendriikide ning Eesti, Läti ja Leedu presidentide ühisavaldusele on Eesti taas kohustunud säilitama oma territooriumi terviklikkuse, mida Ameerika Ühendriigid on viie sajandi vältel pädevaks pidanud. Tunnustust väärivalt on president Toomas Hendrik Ilves presidentide ühisavalduses nõustunud et Eesti idapiiri pole vaja teise kohta liigutada, sest tänaseks on lisaks Ameerika Ühendriikidele, ÜRO, EL, NATO ja paljud teised riigid tunnustanud Eesti edasi kestmist täieõigusliku rahvusvahelise ühiskonna liikmena – vaatamata sellele kas Venemaa meid tunnustab või mitte. EL ja Venemaa vahelised lepingud on Eestile piisavad Venemaaga kaubanduslike suhete edasi arendamiseks. Küll on aga Eestil vaja esitada Venemaale okupatsioonikahjude heastamise ja riigipiiri okupatsioonieelsel joonel demarkeerimise nõuded. Praegu Venemaa neid nõudeid ei pruugi täita, kuid kord võib nende „omanäone demokraatlik” riigikord muutuda ja siis on hea, kui me pole loobunud oma juriidilistest õigustest.

Või on Eesti riigivõim veendunud et Eestile on kasulik toimida nagu üks liiduvabariikidest, mille Ülemnõukogu alguses oma nime muutis ja siis Nõukogude Liidust lahkus? Mihkelson ja Paet on rõõmsad et Venemaa valitsus on uue, põhiseadusevastase, piirilepingu heaks kiitnud („Postimees” 21.09.13) – vaatamata et leping on vastuolus seaduste kohase valitsemise kohustusega, mida Eesti riigivõimu erinevad instantsid on ka Balti Hartas ja äsjases presidentide ühisavalduses (ingliskeelses tekstis määratud „rule by law”) lubanud täita.

Harri Kivilo

Arvamus

TRENDING