Marko Mihkelson
Wikileke Balti-Poola kaitseplaanide olemasolust pole iseenesest väga suur pommuudis. NATO on ju selleks seatud, et tema liikmetel oleksid kaitseplaanid erinevate võimalike ohtude suhtes. Tegemist on ju kaitsealliansiga. Pigem oleks uudis selles, kui NATO ei teaks, kuidas ja kas oma liitlasi kaitsta. Samas on selge, et NATO ei pea ega saagi oma kaitseplaane avalikkusega jagada.

Kuigi lekitatud informatsioon on väga üldine, on tegemist siiski NATOle kahjuliku olukorraga. Eeskätt võivad osati löögi alla sattuda erinevate liikmesriikide diplomaatilised teenistused, mõnel juhul võib riivatud saada ka sisepoliitiline olukord.

Pole välistatud, et olukorras, kus räägitakse "uuest leheküljest" NATO-Vene suhetes, püüab viimane nüüd lekete valguses saavutada alliansilt suuremat leplikkust mõnes taktikalises või isegi strateegilises küsimuses. Eriti ohtlik oleks näiteks ühtse võimaliku raketikilbi vastutusalade jaotus sektorite põhjal, nagu on nõudnud president Medvedev. Varjatult võib selles näha Venemaa soovi murendada artikkel 5 tähendust ning suurendada oma julgeolekupoliitilist mõju lähinaabruse üle. Koostöö Venemaaga on oluline, kuid mitte alliansi ja tema liikmesmaade julgeolekuhuvide arvelt.

Vaatamata NATO-Vene Nõukogu äsjase kohtumise üldisele kordaminekule ei tohiks siiski unustada, et Venemaa jätkuvalt okupeerib alliansi partnerriigi Gruusia territooriumit, räägib Iskanderide paigutamisest Luugasse ning on suurõppuste raames 2009. aastal läbi mänginud Poola ja Balti riikide võimaliku ründamise. Seoses sellega on täiesti arusaadav ja loomulik, miks NATO on kaasajastamas oma kaitseplaane.

(Ilmus originaalselt autori blogis, http://markomihkelson.blogspot... )

Märkmed: