Jutlustas E.E.L.K. peapiiskop Andres Taul, kes ühtlasi pidas avapalve ja lõpupalve koos Meie Isa ja õnnistamisega. Pühakirja lugesid balti rahvusgruppide esimehed. Eesti poolt tegi seda EKNi esimees Avo Kittask. Pärast jutlust palvetasid kõigi kolme rahva esindajad kordamööda oma rahva eest ja iga palve ajal paigutas rahvarõivais näitsik altarile põleva mälestusküünla, jäädes selle juurde auvalvesse. Eestikeelse palve luges õpetaja Tiit Tralla.
Rahvuslipud tõid kirikusse ja neid valvasid põlise traditsiooni kohaselt veteranid. Eesti lippu kandis Eesti Ohvitseridekogu Kanadas esimees kapten Ülo Isberg.
Muusikaliselt kaunistas teenistust leedu naiste kammerkoor Volunge Dalia Viskontase juhatusel. Organistina tegutses Danguole Radtke.
Avakoraal oli ingliskeelne, teised kaks lauldi neljas keeles. Teenistus lõppes kõigi kolme Balti riigi ja Kanada hümniga. Oli liigutav kuulda kõiki kokkutulnuid vaimustusega ja püüdlikult hääldades laulmas naabrite rahvushümne.
Pärast teenistust oli alakorrusel koosviibimine kohvi ja suupistetega, kus vesteldi ja vahetati muljeid. Nukraks tegi tõik, et iga aastaga väheneb sellest üritusest osa võtvate baltlaste arv. Nagu peapiiskop Taul oma jutluses tähendas, on see sündmus noorematele, olgu nad muidu kuitahes rahvuslikult meelestatud, lihtsalt ajalugu. Vanematele, kellele on antud selles ajaloos elada ja neist võikaist sündmusist isiklikult puudutatud olla, on see midagi muud. Aeg võtab küll leinalt ja kannatuste valult nende teravuse, kuid ei suuda kumbagi summutada. Ja kohustust mäletada kanname endaga elulõpuni.
