Ühiselt mälestati küüditamispäeva

Toronto ja selle ümbruskonna eestlased, lätlased ja leedulased kogunesid hulgaliselt 13. juunil kaunisse katoliku kirikusse Parish of the Resurrection, mis asub Islingtoni linnajaos. Päikesepaisteline õhtu ja mahe, sõbralik tuul ei suutnud mõjutada seda, et oli leinapäev - tuldi ühiselt mälestama neid, keda 14. juunil 1941 vägivaldselt punase terrorirezhiimi esindajate ja käsilaste poolt kodumaalt kaugele viidi; paljud ei tulnud sealt külmalt maalt kunagi tagasi. Asjalikult ja vaikselt täitus pühakoda.

Mälestusteenistuse avas leedu koguduse nimel Isa Augustin. Leedu organist Jonas Govedas juhatas preluudiumiga kirikusse sisse vaimulike protsessiooni ning rahvuste ja organisatsioonide lippureid. Ühislaulu “Au Jumalal” lauldi omas keeles. Peapiiskop Udo Petersoo lausus invokatsiooni, palvega kutsusid kirikulised oma rahvale Jumala abi. Mindaugas Gabrys viiulil Govedase saatel esitas Glucki “Melodie.”

Nagu kombeks ühistel mälestusteenistustel, lugesid Piiblist jumalasõna kesknõukogude esimehed. Läti Keskföderatsiooni esimees Imants Purvs luges Vanast Testamendist Nutulauludest 3:19-24; EKNi esimees Laas Leivat luges Pauluse kirjast roomlastele 5:1-5; Leedu Kanada Kogukonna esinaine Ruta Zilinskas Matt. ev. 8:23-28. Jumalasõna kuulati vaikse hardumusega. Ühiselt lauldi siis “Isamaa kogudus, astu nüüd Issanda ette.”

Jutluse, mille aluseks oli Luuk. 13:1-5, pidas õp. dr. Andres Taul. Jutlus mõtestas lahti meie arusaamatuse, mure ja valu, mis meile tuleb, kui me ei oska seletada kannatusi ja kannatamist. Otsime lihtsat vastust, aga seda pole - vaadake vaid Piibli korduvaid õpetusi. Patustamine ei seleta kannatamist, üks meist on rohkem või vähem pattu teinud, ikka pole seletust, miks just tema peab kannatama. Küsiti Jeesuse käest - miks lubatakse, et inimkond kannatab? Miks Jumal ei peata ülekohut, lõpeta häda ja piina? Jeesus vastas - peate parandama meelt, või lähete hukka. Vastus meile ei meeldi. Unustage “miks?” küsimuste esitamine Jumalale. Jumal ei anna neile vastuseid. Jumal ei pea seletama oma käike. Jeesus ise kannatas ristil, lunastuslik kannatamine inimkonna pattudest puhastamiseks. Inimkonda tugevdab Jumala armastus, isegi siis, kui tema vastu kurja tehakse. Küüditamine oli meie rahvaste vastu patustamine, aga meid karistatakse omaenese pattude eest. Mälestame küüditamispäeva teadmises, et meile tehti kurja, meid piinati. Leiame mälestuspäeval kristlikku vennastustunnet, ühisust ja osadust nii rahvustundes kui usus. Näitame usku ja armastust, Jumala armastust, millest keegi ei saa meid lahutada. Jumal õnnistagu ja kaitsku teid kõiki, lõpetas dr. Taul oma jutluse.

Sopran Anita Puodzinas laulis Malotte’i seades “Meie Isa”. Palvetati siis oma rahva eest, Praost Tiit Tralla esitas palve eestlaste, kõrgem vaimulik dr. Fritz Kreibergs lätlaste ja preester Edmundas Putrimas leedulaste nimel. Leedu meeskoor “Aras” Lilija Turutaite juhatusel laulis siis kaks laulu, koorijuhi omaloomingu “Marijos zeme” ja Sibeliuse Finlandiast “Tevyne” (leedukeelne tõlge).

Õp. Algimantas Zilinskas pidas kirikupalve. Kirikulised laulsid siis igaüks oma emakeeles “Jumal, Sind me kiidame”. Muusikalise osa lõpulaulud esitasid metsosporan Danguole Radtke ja Anita Puodziunas. Nende hääled sulasid haruldaselt kokku Weberi “Pie Jesu” esituses. Tundlikus esituses, vajalike leinatoonidega “Jumal, sull’ ligemal” esitati hiirvaiksele kirikule, kes tõesti leinas sel hetkel.

Õp. Ilze Kuplens-Ewart pidas lõpupalve ning juhtis kirikut Meie Isa palves, mida samuti kanti Jumalale ette kolmes keeles. Peapiiskop Udo Petersoo õnnistas kirikulisi ja mälestusjumalateenistuslõppes Balti riikide ja Kanada hümnide laulmisega. Liigutav oli näha, kuidas prooviti võõrkeeles vennasrahva ja aatekaaslaste hümni kaasa laulda.

Vaikse preluudiumiga lahkusid vaimulikud ja lipud kirikust. Kirikulised palvetasid, et mälestus neist, kes kannatasid ja surid, oleks jõuallikaks neile, kes veel tänapäeval soovivad vabadust ja tõde, nõudes, et pärast pikka pealesurutud vaikimist tõde tuleks esile, mineviku kuriteod avalikustaks ja et kurjategijad vastutaks tegude eest. Miski ei saa meilt võtta mälestust; austame ja mäletame neid arvutuid süütuid hingi, kes ohverdasid elu ja kodumaa vabaduse nimel. Küüditamise leinapäevalt lahkudes oli paljudel südames ühtluse ja kokkukuuluvuse tunne, balti rahvaste kannatuste teekonnal on olnud ühiseid valusaid samme. Neid koos austades ja mälestades näitame maailmale, et me pole unustanud, mis toimus 14. juunil 1941.

Märkmed: