Leedu ekspresident, Euroopa Parlamendi saadik Vytautas Landsbergis.
Foto: A. Siebert
Foto: A. Siebert
Balti Ühing asutati Saksamaal 50 a. tagasi, toetamaks Eesti, Läti ja Leedu pürgimusi demokraatia poole. Ühingu juubelile olid kutsutud seltsi liikmed ja mitmed tuntud poliitikategelased. Moto all „Balti maad — meie partnerid“ meenutati Münchenis asuva Hanns-Seidel Foni ruumides ajalugu, kuid heideti ka pilk tulevikku.
Juubeliürituse avasid Bernd Dieter Rill Hanss-Seidel Fondist ja dr. Hans-Dieter Handrack, kes tervitasid ca 200 osalenut Saksamaalt ja välismaalt. Dr. Otto von Habsburg, Balti Ühingu aupresident, tuntud kommunismi vastu võitleja, Pan-Euroopa liikumise president ja europarlamendi saadik rõhutas avasõnas, et baltlaste võidukat iseseisvusvõitlust tuleb pidada parimaks näiteks selle kohta, et ka suurriikidele on võimalik vastu astuda vabaduse ja õiglusega. Ta toonitas, et Balti riigid ei tohi Venemaad, eriti aga selle julgeolekuorganitest lähtuvat ohtu alahinnata.
Prof. dr. Peter J. Brenner Kölni Ülikoolist rääkis teemal „Lenz (saksa kirjanik) — Tartust Weimarisse“. Ürituse peakõnelajaks oli mees, kes kirjutas iseseisvusvõitluse ajalugu — Leedu ekspresident, praegu europarlamendi saadik Vytautas Landsbergis. Oma kõnes meenutas ta Leedu teed iseseisvusele, toonitades: „Vene valitsejad ei ole tänaseni aru saanud, et endise Nõukogude Liidu riigid ei ole tänapäeval enam Venemaast sõltuvad. Kõige parem näide selle kohta on Ukraina, kus Vene Föderatsioon ei olnud võimeline aru saama, et riigis tekkinud olukorra üle võivad otsustada ainult ukrainlased ise.“
Landsbergis jätkas: „Ka on Baltimaade praegused piiriprobleemid Venemaaga tekitatud kunstlikult. Nagu oleks piir mingi kaup, mille Venemaa võib veel parema kauba vastu välja vahetada. Putini riik demonstreerib mitmeid paradokse, mh. püstitatakse seal ikka veel Stalinile monumente — 15 aastat peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ei ole demokraatia seal näidanud mingit progressi.“ Baltlaste vana sõber, Bundestagi endine saadik ja Saksa-Balti parlamendigrupi esimees, prof. dr. Wolfgang vabahärra von Stetten rääkis oma ettekandes, kuidas Saksa-Balti suhted said peale piiride avanemist uue alguse. Humoorikalt jutustas ta, kuidas diplomaatilised suhted Saksamaa ja Baltimaade vahel said 1991. a. uue alguse. Kerge see ei olnud, sest tollal puudus Saksa poolel veel poliitiline tahe, kuid ka uutel riikidel puudusid diplomaatiliste esinduste ülesehitamiseks vajalikud finantsid.
Von Stetteni poolt Bundestagis asutatud Saksa-Balti Sõprusühing pidi lahendama mitmeid keerulisi küsimusi, võitlema raskustega ning tegema poliitikute hulgas palju veenmistööd. Eraisikuna üüris ta Bonnis Eestile, Lätile ja Leedule bürooruumid. Saatkonnad alustasid Bertha-von-Suttner platsil Balti Informatsioonibüroona. Esimesed suursaadikud Vytas Antonaitis (Leedu) ja Tiit Matsulevits (Eesti) olid algaastail kindlustustehnilistel põhjustel saksa parlamendisaadikule alluvad. Ka saatkonna esimesed autod olid von Stetteni nimel ja ta meenutas naljatades suursaadikute „nõukogulikku sõidustiili“.
Kaks aastat kestnud ettevalmistuste järel kolisid Balti riikide kõrged esindajad oma residentsidesse Bonni valitsusrajoonis — eestlased väikesesse villasse Fritz-Schäffer-Straßel. Baltimaad võlgnevad Wolfgang von Stettenile palju tänu. Tema eestkostmiseta kuluaarides ja tema kontaktideta oleksid mitmed ettevõtmised olnud võimatud või tublisti raskemad. Ka oleks diplomaatiliste suhete taastamine võtnud palju rohkem aega.
Endine Eesti suursaadik Saksamaal, Püha Tooli juures Vatikanis, Ukrainas ja Venemaal, Riigikogu saadik Tiit Matsulevits rääkis Eesti kogemustest Euroopa Liiduga (EL). „Baltikumi rolli ei ole Saksamaal kunagi osatud õigesti väärtustada,“ arvas Matsulevits. „Kui 1991.a. said Balti riigid vabaks ja hakati formuleerima avaldusi „diplomaatiliste suhete taastamiseks“, siis seisis tekstis sõna „Aufnahme“ (alustamine). Eestlased märkasid seda viga ja palusid selle korrigeerida, sest Saksa-Eesti suhete puhul võis olla juttu ainult nõukogude okupatsiooni tõttu katkenu taastamisest. Matsulevits, kes on koolituselt ajakirjanik, on alati olnud hea kõneleja ja analüütik, kes õigel ajal õigeid asju ütleb.
v
Kõneleb Tiit Matsulevits.
Foto: A. Siebert
Kõneleb Tiit Matsulevits.
Foto: A. Siebert
Ta meenutas diplomaatilise teenistuse algaastaid, mil eestlastele anti kasutada vene keele tõlke ning oldi tagantjärele imestunud nende kõrgetasemelisest saksa keele oskusest. Samuti olid Eestit külastavad saksa poliitikud üllatunud, et seal oli kõik nagu Saksamaalgi. Nad olid kujutlenud, et reisides Eestisse saabuvad nad vene provintsi. Poliitik kiitis baltisaksa organisatsioone, kes eestlasi algul palju aitasid kontaktide ja finantsidega ning nentis, et 9-kuuline EL-i kuulumine pole veel eestlastele andnud küllaldasi kogemusi ning lisas, et Eestile teeb praegu suurt muret EL-i poolt ähvardav suhkrutrahv. „Eestlastel puuduvad veel konkreetsed arusaamad, milline on nende roll EL-s. Sest mida võib üks inimene veel soovida, kui ta on juba õnnelik?“ küsis diplomaat. Ühele küsimusele vastates ütles ta: „Kuna Eestil ei ole riigivõlgasid, siis on reaalne, et Eesti kuulub juba a. 2006 eurotsooni — me täidame juba täna kõik selleks vajalikud kriteeriumid. Ka ei teki Eestis probleeme EL-i põhiseadusega, sest referendumil andis rahvas oma volitused valitsusele, kes võib iseseisvalt otsuse langetada.“
Ürituse lõpetuseks rääkis CDU (kristlikud demokraadid) europarlamendi saadik Michael Gahler, milline on olnud EL-i koostöö Balti riikidega. Gahler töötas aastaid Saksa Välisministeeriumis Baltimaade ja Idamerenõukogu referendina. Oma ettekandes tõi ta esile ainult positiivset. Tema arvates on kõik Balti riikide saadikud uute ülesannete täitmisse sisse elanud ja töötavad aktiivselt kaasa Euroopa peaeesmärkide saavutamiseks. Piinlik moment tekkis, kui Gahler rääkis, et leedulaste keskus on Saksamaal Lampertheimis, lätlaste Münsteris kuid ei teadnud, kus on eestlasi. Seega oli see tubli kivi Saksamaal tegutsevate eestlaste ühingute kapsaaeda.
