Tundub, et täna kipub eufooria USA presidendi George W. Bushi Lätis öeldud toetussõnade peale Baltikumi ajaloonägemuse kohta varjutama reaalpoliitikat.
Läti seadis end USA riigipea visiidiga kahtlemata tugevalt maakaardile – päevi lääne meedia esiuudistes figureerimine andis tohutu promovõimaluse, mida ka võimsalt ära kasutati. Iseasi, kuivõrd meeldib Lätile koguda tuntust riigina, mida meedia kõrvutas Gruusiaga kui “läänesuunalise orientatsiooniga maad”.
Mis ka ei oleks – Bushi korduvad viited avatud turumajandusele võivad Baltikumi investeeringuid üksnes juurde tuua. Ja muidugi – lõpuks ometi näis USA president minevat Lätist Moskvasse justkui Balti asja ajama. Tunnistas ta ju ikkagi meie okupeerimist ning avaldas kaastunnet raske ajaloo pärast.
Etturid suurte mängus
Kuid miks peaksime eeldama, nagu oleks Balti riike seekord kasutatud kuidagi teisiti kui etturitena suurte mängus? USA riigipea kirjeldas oma ajaloonägemust samas võtmes mis meiegi – oli see siis kannapööre? USA pole ametlikult tunnustanud Baltimaade okupeerimist kunagi.
See, et Washington meie edevust kõditades suisa soovitab Moskvale üha uusi pretensioone esitada, ei tohiks küll tekitada tunnet, et Balti näge- lused Moskvaga läheksid Valgele Majale oluliselt korda.
Sest tugevaid huvisid Washingtonil siin piirkonnas pole. Need huvid asuvad seal, kus praegused või tulevased naftaväljad ja kütusejuhtmed – Kesk-Aasias ja Kaukaasias. Julgeolekupoliitiliselt ka seal, kus võrsuvad terroristid. Vene tuumaladudes. Ja muidugi Hiinas.
Aga Baltimaad – pole ju paha, kui siit tunneb Venemaa täiendavat survet. Samuti teeb Washingtonile kahtlemata heameelt, et Balti riigid on NATO ja EL-i vahelises suhtepuntras just transatlantilise liidu kõige vankumatumad hoidjad.
Kindlasti on USA meelitatud ka Balti panusest Iraagi sõtta. Võib ju pidada Baltimaid USA üheks ustavamaks liitlaseks Iraagis. Ajal, mil teised mõtlevad, kuidas sealt jalga lasta, teatavad kolm pisikest Läänemere riiki oma missioonide pikendamisest. Ühendriikide ülimat huvi panuse jätkamise vastu näitab kas või Bushi lubadus taotleda kongressilt raha meie sõjaliste kulutuste katteks.
Ent ka etturitena ei maksa meil laualt mahalöömise pärast väga palju muretseda. Retoorika sõnavahuks – tegelikult asuvad ka Moskva huvid hoopis olulisemates valdkondades. Umbes seal, kus USA-l. Mis sest, kui ta hetkel nii globaalse ulatuseni ei küüni.