Klassikalise muusika armastajad on kolme suure B-ga hästi tuttavad. Need on Bach, Beethoven ja Brahms. Kuid keda võiks sümboliseerida suur M? Mozart, Mendelssohn, Mahler? Mitte antud juhul. Kaks suurt M-i tähistavad tänases kirjatükis Markus Medrit, noort viiuldajat, kes hiljuti astus kunstiküpsete muusikute hulka nagu noor Visnapuu kunagi luuleparnassile:
te hulka, laulikud, ma julgelt tulen! Selle vahega, et Medri ilmumisel asendas visnapuulikku uljust tagasihoidlik enesekindlus.
See tulek leidis aset 11. märtsil Toronto Ülikooli Muusikafakulteedis, Walter Hallis. Annalee Patipatanakooni stuudios õppiv viiuldaja on lõpetamas konservatooriumi ja esines sel puhul iseseisva kontserdiga. Klaveril assisteeris teda Daisy Leung.
Kavaleht oli pealiskaudsel vaatlemisel kuidagi hall ja nagu andekspaluvalt pretensioonitu. Ainult kolm pala kolmelt heliloojalt – Bach, Beethoven ja Brahms. Beethoveni viiulikontsert kavas pani ebalevalt kulme kergitama, eriti kuna orkestrit polnud märgata. Vist keegi ei osanud aimata, et kontserdi lõpul tekib tahtmine seda kavalehte kuldraami paigutada.
Programmi avanumbriks oli Bachi a-moll sonaat sooloviiulile. Bachi on muusikamaailmas nimetatud matemaatikuks, oma tugeva ja range mõõdutunde tõttu. Viiuldajale ei paku tema tööd võimalust demonstreerida oma virtuooslikku tehnikat ega ilmekat tõlgendust, küll aga panevad nad kunstniku musikaalsuse proovile. Markus läbis selle proovi rahuliku enesekindlusega, luues ühtlasi arhailise atmosfääri. Sonaadi esitusest õhkus pieteeditunnet vanameistri vastu.
Ja siis see tuli. Nääpsuke pianist istus klaveripingile ja hakkas oma instrumendist välja võluma Beethoveni orkestripartituuri majesteetlikke, kohati peaaegu deemonlikke helisid. Viiuldaja liitus nende helidega ja pani kohe esimeses bravuurses osas end interpreedina maksma. Pikk ja tehniliselt nõudlikem osa ulatusliku soolokadentsiga vallutas publiku jäägitult. Parim oli aga alles ees. Lüüriline larghetto oma tundelises nüansirohkuses tõi ilmekalt esile viiuldaja laulva tooni ja hingesügavuse. Sujuvalt, nagu muuseas libistasid muusikud endid larghettolt sädelevale rondole, viies kontserdi esimese osa bravuurikalt lõpule.
Vaheajale mindi erilises, muutunud meeleolus. Noored poolehoidjad, kes kontserdi alul olid viiuldajat ülemeelikute hüüetega ergutanud, vaikisid häbelikus aupaklikkuses. Fuajeed täitis erutav sumin. Siinkirjutaja maadles mõttega, miks Beethovenit ei hoitud efektiivseks lõppnumbriks. Kahtluse uss kergitas pead ja muutus teise osa vältel veendumuseks.
Teine osa koosnes ainsast palast, milleks oli Brahmsi neljaosaline sonaat nr 3, op 108. Brahms on oma ajastu märkimisväärseim romantik ja seda on ilmselgelt ka Markus Medri. Kohe esimeste laulvate helidega oli selge, et tema viiul alles nüüd tõeliselt võimutsema pääses. Kuigi Markuse mängutehnika on laitmatu, ei hiilanud ta sel õhtul mitte niivõrd virtuoosina, kui andunud tundelüürikuna. Pole ju romantilisemat instrumenti kui viiul. Brahmsi muusika interpretatsioon oli selline, mida nii noorelt muusikult lihtsalt ei osanud oodata. Et publik lõppovatsioonide ajaks nii kuumaks oli köetud, et lausa spontaanselt jalule tõusis, selles polnud midagi üllatavat.
Kontserdi lõppedes ei raatsinud publik laiali minna. Fuajees pakuti kohvi ja suupisteid ning käis elav mõttevahetus. Ka mõlemad noored kunstnikud ilmusid sinna ja olid tähelepanu keskpunktiks.
Kokkuvõttes peab tunnistama, et Markus Medriga on siinne eestlaskond rikastunud ühe äärmiselt andeka viiulikunstniku võrra. Harva on juhtunud, et üks konservatooriumi lõpetaja suudab end maksma panna nii mõjuvalt. Beethoveni viiulikontsert on teatud määral musikaalsuse proovikivi, millega algajad tavaliselt välja tulla ei söanda. See helitöö, kuigi autori poolt kirjutatud kaasaegsele virtuoosile, ei esita viiuldajale niivõrd suuri tehnilisi kui just interpretatiivseid nõudeid. Kui mõelda, et see teos nägi ilmavalgust omaaegse muusikageeniuse 36 aasta vanuses, seega parimas loomeeas, saab eelnenu mõistetavamaks.
Äärmiselt õnnestunud oli ka pianisti valik. Daisy Leung on delikaatne ja paindlik saatja, kes nii tehniliselt kui muusikaliselt tunnetuselt end viiuldajaga sujuvalt kokku sobitas. Kaks kunstnikku moodustasid suurepärase muusikalise terviku ning andsid publikule harukordse elamuse.
